[maare] Kellaviiene äratus ja taksoga lennujaama. Viimase hetke ostuhitina leiame lennujaamast sääski peletavad plaastrid. Plaastreid on kahte sorti: neid, mida võib panna riietele ja neid, mida ainult tuppa, näiteks voodiotsa külge. Malaariaohule ja rohketele moskiitodele mõeldes ostame kohe kumbagi ühe karbi. Hiljem osutuvad need üsna tarvilikuks kraamiks – sääski peletavad üsna hästi, aga kuna neil on vänge iseloomulik sidrunilõhn, siis riiete omi kasutame ka ainult näiteks hotellitoas voodiotsa või aknaraami külge kleebitult.

Air Asia lend kestab umbes tunni ja peagi maandume senisest veelgi soojemas temperatuuris: teretulemast Myanmari suurimasse linna Yangon (Rangoon). Olen seda linna kogu aeg siinseks pealinnaks pidanud, aga tuleb välja, et tegelikult see nii ei ole. Suurim linn on ta küll jah ja pealinn oli ta varem ka, aga seda kuni 2004. aastani. Siis teatas valitsus äkitsi, et pealinn muudetakse ära ja selleks sai Naypyidaw (või pigem Nay Pyi Taw) nimeline, täiesti uus linn keskmaal. Räägitakse veel, et valitsusametnikele teatati ärakolimisest ette kõigest kaks päeva. Pealinnast sõidame ka hiljem läbi ja need jutud tulevad juba edaspidi.

Lennukis jaotatud kaks blanketti on meil hoolsasti ära täidetud ja formaalsustega kaua ei lähe. Rõõmustame, et meie reisikotid on samuti kenasti kohal. Meil on tehtud broneering Ocean Pearl Inn nimelisse hotelli ja hotellist on Mr. Manager (nii ta ennast e-mailis esitles) ilusasti sinise sildiga vastas, nagu lubatud. Mahutame endid ja oma seljakotid tema autosse ja sõidame läbi kuuma, tolmuse ja suhteliselt räpaka linna.

Ocean Pearl Inn ise on kerge pettumus. Kusagilt loetud info järgi paljukiidetud tohutut külalislahkust esialgu ei paista. Üsna tavaline viisakus on. Ka toad on nagu on, aga vähemalt tunduvad puhtad ja sooja vett lubatakse ka (tegelikult pärast seda siiski väga ei ole). Uurime hotellist võimaluse kohta rentida auto koos juhiga ning enne, kui kergele einele suundume, kaupleme juba hotelli poolt soovitatud turismibüroo kutiga kõvasti hinna ja liiklusvahendi valiku üle. Sõiduauto vahetub välja minibussi vastu: apelleerime Jaagu pikkadele jalgadele ja mälusopis on ka pilt sellest, kuidas lennujaamast sõitsime ära tavalisse autosse pressituna, üks seljakott süles. Nii, ei tahaks me ülejäänud aega ringi reisides veeta. Etteruttavalt võib öelda, et bussikauplemine oli siinset kliimat ja pikki sõite arvestades tõeliselt õige tegu.

Bussi lubatakse veidi hiljem näidata. Vahetame hotellis raha (saame siin esimese kerge kooliraha veidi viletsama kursi näol, aga lõpuks tühja sellest) ning suundume sööma. Linn on tõesti üsna räpane, aga no me natuke oskasime sellega ka arvestada ja nii ei tundugi see sodindus väga õudne. Umbes kvartalijagu edasi leiame söögikoha, sellise üsna kohaliku välimusega. Ongi aeg kohalikku ellu sukelduda ning konditsioneeritud õhuga puhaste linade vahelt „tõelisesse ellu suunduda“. Tellitavad road maitsevad hästi: on sellise hiina- ja tai sugemetega supid ja nuudliroad ning kõhu saame kenasti täis.

Hotelli juures vaatame üle bussi ja bussijuhi, kes peaksid järgnevateks päevadeks meie lahutamatuteks kaaslasteks saama. Buss on nagu on. Konditsioneeri asemel muidugi on avatud aknad ja buss ise on nii mõnegi kilomeetri juba siin ilmas ringi sõitnud. Aga ümberringi vaadates tänaval sõitvad autod on samasugused ning midagi suurt paremat silma ei hakka ja jääme sellega nõusse. Pealegi on buss siiski suhteliselt puhas ja bussijuht lubab selle järgmiseks hommikuks veel puhtamaks teha.

Jätan teised hinna üle kauplema, sest tunnen, et uni murrab äkitsi meeletult. Magan umbes tunni-poolteist, mille jooksul saavad teised bussi hinna 950 USD pealt 800 USD peale kaubeldud, lisaks boonusena lubab too vahendajamees meid täna ise Shwedagon Payat uudistama sõidutada. Kui ärkan, siis sinna siirdumegi. Noh, küll veidi hiljem plaanitust, sest kutt jääb väheke hiljaks. Aga ta lehvitab mingit paberit ja vabandab, et pidi selle saabumist ootama ning egas meil nii kiire ka ei ole.

Shwedagoni pagood on suur ja uhke. Sealne kõrge, kuldne stuupa pidavat olema kaetud umbes 60 tonni kullaga. Pagood ja selle ümbrus on turiste ning munki täis, lisaks kogunevad siia ka kohalikud palvetama ja päikeseloojangut imetlema. Kõnnime ringi ning püüame ümbritsevat endasse ja fotoaparaatidesse talletada. Muuseas, kusagil siin peaks olema ka mälestus ühest ajaloost tuntumast eestisoost budistist Paljasjalgsest Tõnissonist ehk Vend Vahindrast. Räägitakse, et Yangonis pidavat isegi taksojuhid teda teadma. Peale paari tundi ringikõndimist, kui päike on juba loojunud ja väljas pime, asume kokkulepitud paigas ja ajal meie autojuhti ootama. No läheb pea pool tundi, enne kui too kohale kimab, olles veidi hämmastunud meie pahastest nägudest ja torinast. Igastahes see mees meile ei meeldi ja erilist usaldust ei ärata. Eks näis, mis homme saab ja mida kujutavad tema poolt meile „müüdud“ buss ja bussijuht. Teeme veel õhtusöögi ühes toredas hotellilähedases shani (üks siinsetest suurematest etnilistest gruppidest) söögikohas, mis maitseb väga hästi ja ega õhtu enam väga pikk olegi. Peale väikest poetuuri vajume hotelis uskumatu kiirusega unne – ei teagi, kas on süüdi palav päev või Malarone – malaariaravim, mida Kirsti ja Jaak esimest korda võtta proovivad.

+7 fotot