[heiti] Täna on rannapäev! Hommikul, nagu ikka jooksmine ja ujumine, ainult et täna jookseme juba pikemalt. Ujuma nagu väga ei kipugi, kuna vesi tundub täna mustem, kui eelmistel kordadel. Aga hoolimata veidi räpasest veest on ujuda ikkagi ülimõnus.

Pärast ujumist hommikusöök ja siis laseme veidi leiba luusse ... ja nii jõuamegi sadamasse alles kella kaheteistkümne paiku. Linn on täna eilsega võrreldes tunduvalt suuremas saginas – kohe näha, et tööpäev. Parkides kogunevad mehed ja arutavad midagi tähtsa näoga. Naisi kampa ei võeta, nemad sagivad poodides ja turgudel. Käime ka läbi postkontorist, mis nagu selgub, asub kohtumaja keldrikorrusel. Paneme kaardid posti ja nüüd jääb põnevusega oodata, kui kiiresti need kohale jõuavad.

Sadamas loeb Mambur mingilt plangult välja, et ajutiste ehitustööde tõttu on laevaliiklus Printside saartele kolitud ümber teise sadamasse, nimega Kabatas. Uuesti trammile ja edasi :).

[maare] Kabatas, see on sama koht, kus funikulöör üles Taksimi läheb. Meie seekord suundume teisele poole ja leiamegi end peagi kohast, kus laevad lähevad. Ostame piletid (õigemini žetoonid) ja istume kohvikusse aega parajaks tegema, sest laevani on peaaegu tund. Kohvikus selgub, et kõrval on kohe veidi kiiremate laevade sadam, kust parasjagu laev just väljub. Kahetseme, et oleme teisele laevale juba piletid ära ostnud. Siis me veel ei tea, et tegelikult saab väga lihtsasti ostetud žetoonid jälle kassas rahaks vahetada.

Veidi enne laeva väljumist suundume sadama poole ja näeme, et rahvas on ennast läbi väravate, kuhu tuleb žetoon lasta, kokku pressinud ootesaali ja vaevleb nüüd seal. Meie ei mõista miks ja ootame rahulikul väravate taga kuni laev ette jõuab. Siis alles läheme väravatest läbi. Kui pääs laevale avatakse, toimub kerge võidujooks, sest laev on ilmselgelt selle rahvahulga kohta väike.

Meie oleme kiired õnnestub saada istekoht väljas. Pärast selgub küll, et see tähendab istekohta suitsunurgas ... aga siin on igal pool suitsetajad ilmses eelisseisundis. Meie oleme nüüd ju Eestis juba teistmoodi harjunud :). Laeval näeme ka selle reisi esimesi ja ainukesi kaasmaalasi, tervitame ja jagame muljeid. Neid poisse näeme veel mõnel korral ja sõidame sama lennukiga veel tagasigi.

Laeval toimub usin kaubandustegevus, mehed käivad ringi ja müüvad jooke ning rõngassaia, mida küll peamiselt laeva taga parvena lendavate kajakate toitmiseks ostetakse. Kajakad lendavad õnneks laeva taga, mitte kohal :). Maha läheme kolmandas peatuses, mis meie arvates peaks olema Heybeli. Raamatute järgi pidi selle saare põhja- ja läänekaldad eriti ilusad olema. Pärast selgub, et oleme siiski üks peatus varem maha tulnud ja see saar ei ole mitte Heybeli. Aga mis siis. Otsime jalgrattalaenutust. Leiame mingi töökoja, mille ees kahtlase välimusega rattad on, mida laenutab Robinsoni välimusega mees. Robinson ei ole eriti jutukas ja näitab, et hind on 3 eurot tund. Mitte just väga odav, arvestades laenutavate jalgrataste seisundit. Heiti valib välja enam-vähem töötavad rattad. Muideks saartel laenutatavatel jalgratastel ei ole üldse esimest käiguvahetajat, või see ei tööta üldse ning kett jookseb kõige väiksema hammasratta peal aga suuremat pole siin vajagi.

Ostame mõned joogid ja sõidame randa otsima. Saar pole sugugi nii vaikne ning puhas ammugi mittenagu raamatus lubatud. Tee kulgeb rannikut pidi ja kõikjal. Jah kõikjal vedeleb arutul hulgal prügi. Kurb vaatepilt. Tee läheb ülesmäge ja nende ratastega on tõusu päris raske võtta. Heiti ratas on isegi nii korrast ära, et Heiti peab tõusudel ratta seljast kohati maha tulema (jaa, tõesti!). Mina ja Hele teeme sama, samal ajal kui Mambur ähkides mäest üles rühib. Niiet täiesti tagurpidi lugu :).

Kuskil keerame lihtsalt alla ja leiame end kivisel rannal. Inimesi siin tõesti eriti ei ole aga ei saa öelda, et niiväga ilus oleks. Prügine lihtsalt nagu igal pool. Pargime endid siiski siia ja asume päikese ja veevanne võtma. Heiti ei saa kaua paigal olla ja läheb kohalikke kõrgemaid tippe võtma. Meie praeme ennast usinasti kolmekümnekraadises kuumuses. Õnneks on augustipäike leebe, me Mamburiga, tuntud õrnanahalised, ära ei põlegi.

Saarel oleme ühtekokku 3 ... 4 tundi, siis tuleb õhtu ka juba ja hakkame tagasi minema. Viime rattad Robinsonile ära ja tingime natuke veel hinna üle. Tegelikult oleks võinud rattad ka vabalt sadamasse jätta, oleme aga ausad nagu eestlased kunagi :). Sadamas proovime kohalikku kiirkebabi – st. seda, kus liha ja salat pannakse saia vahele. Täitsa maitsev on. Joome õlut ja valget veini kõrvale. Laeval võtame kohad sisse uksel (Euroliidus sellist asja küll ei tohiks teha!) ja kõlgutame jalgu mere kohal. Niimoodi on mõnus ja ei ole palav. Sadamast trammiga tagasi kesklinna, tuttavasse Havuzbaşi baari, kus sõbralikule kelnerile jätsime ka welcome-to-estonia kaelapaela ning siis põhku :). Homme läheme otsime Heybeli ja need ilusad rannad üles.

+13 fotot