[heiti] Täna hommikul ärkame juba varem – kell 9:09 juba jookseme igatahes :). Kosutav suplus Marmara meres, hommikusöök ja siis jälle linna skännima.

Maare on juba mitu päeva soninud maa-alustest veemahutitest ja akveduktidest – eile õhtul avastasime ühe sellise – endise maa-aluse mahuti suht meie kodu lähedalt. Täna siis külastame seda alustuseks, ´Binbirdirek´ Cistern, Istanbuli vanim suletud veehoidla. Ehitatud Bütsantsi imperaatori, Konstantinuse valitsemise ajal, 330 AD, asus hiljem siin siiditootmise vabrik. Pärast seda kasutati veehoidlat prügimäena ja nähti hiljem hirmsat vaeva selle puhastamisega.

Tsitsterni sissepääs maksab, nagu ikka, 10 liiri. Suures 224 sambaga ruumi asub muuseum ja restoran ning kõlaritest tuleb Whitney Houston. Erilist muljet tsistern ei jätnud.

Tsisternist väljas, suundume jälle trammi peale – ilmselt jättis eilne trammisõit tüdrukutele ikka nii kõva mulje :). Enne ostame veel kioskist postkaarte ja saame teada kus on postkontor. Ikka sama hoone, mis meil kaardilgi märgitud, kuid täna kinni, sest on riiklik püha – võidupüha – 1922. aastal sissetungijate üle saavutatud võidu auks.

Trammiga sõidame üle jõe, Kabatas-esse ehk nö. Uus-Istanbuli ja funikulööriga (mis sõidab küll maa-all) Taksimi.

[maare] Taksim on kohalik šoppingukeskus, kus kahel pool tänavat on küllaga erinevate brändide poode, kusjuures hinnad on siin tõesti soodsamad kui Eestis. Šoppama me siiski ei hakka vaid jalutame tasakesi allamäge, mööda Istiklal Cadesi-t Galata tornini. Enne torni tõusmist teeme kerge lõunasöögi ja siis ...

... Galata torni ronida ei saagi. Torni on tehtud moodne restoran-ööklubi ja üles saab hoopis liftiga sõita. Tornist avaneb 360-kraadine vaade linnale ja on näha, kui kõva sudu tegelikult Istanbuli kohal on.

Tagasi jälle trammiga Sultanahmet-i ehk kesklinna, vahetame veidi eurosid liirideks ja läheme hotelli. Laupäeva õhtuks broneerime endale Türgi sauna ehk hamami, joome poest ostetud õlut ja veini ning kirjutame postkaarte.

Õhtul külastame veel suurt turgu ehk Grand Bazaari ja suundume siis õhtusöögile. Turult midagi ei osta, kuigi peaaegu oleks vesipiip kaubaks läinud. Tingida tuleb siin kõvasti, meie saime hinnast pool alla kuid tegelikult oleks ilmselt veel saanud. Õhtusöögikoha otsimisega läheb veidi aega, selgub, et igas söögikohas õlut-veini ei olegi, mis pidavat sõltuma sellest, kui lähedal koht mošeele on. Lahke juhatamise peale maandume lõpuks kohas, mille nimi on Ayasofya Kebab House – peaaega nagu meie hotelli nimi :). Aga teenindus oli seal ülisõbralik, ettekandja tõi isegi oma isikliku vesipiibu meile kasutamiseks. Toit on samuti hea ja meie jääme igati rahule.

Enne hotelliminekut viimane tiir veel juba meile tuntud kohta – Havuzbaşi-sse, kus on viimase peal vesipiip.

+11 fotot