[heiti] Tulime ööbussiga Ujungpandangi (ehk siis Makassarisse). Mina sain vist eile kerge päikese üledoosi, bussisõit läks igatahes raskelt. Ujunpandangi jõudsime kell pool kuus hommikul. Majutasime endid hotelli Pondok Suada Indah, (LP-s highli recommended). Päris kena ja puhas hotell, ning lisaks kõigele kasseerisid nad meilt raha ainult ühe ööpäeva eest, hoolimata sellest, et saabusime öösel kell pool kuus ja lahkume alles homme hommikul.

Magasime välja ja läksime siis reisibüroosse, et osta endile lennukipiletid Surabaya – Mataram. Reisibüroos selgus aga ootamatult, et meie homset AdamAir lendu Ujungpandang – Surabaya ei toimu. Miks – seda ei osatud öelda. Läksime siis AdamAir esindusse (kusagil linnaservas) kus nõudsime raha tagasi ... enamuse rahast ka saime :). Miks lend ära jäi, seda ikka teada ei saanud.

Tagasiteel turismibüroosse tekkis mõte, et lendaks hoopiski Balikpapanile ja läheks Kalimantanit avastama. Mõte jäi siiski teostamata, kuna meil pole piisavalt informatsiooni Kalimantani kohta. LP küll on aga sinna minnes tahaks olla ikkagi rohkem ettevalmistatud. Ja noh, planeeritud puhkusest ei tuleks seal muidugi midagi välja. Ostsime siis ikkagi Lion Air piletid Ujungpandang – Surabaya – Mataram. Eks katsume siis Mataramist edasi Gili saartele sõita ja äkki tagasi hoopis laevaga Padangbai-sse, Balile, sealt Denpasari ja siis juba kuhugi Jakarta poole, kus küll pidavat vististi üleujutused olema.

Lennukipiletid ostetud, külastasime ka Fort Rotterdam-i, ühte parimatest Hollandi arhitektuurinäidistest Indoneesias. Tegelikult läksime sinna, et pääseda kohalike pidevast tüütamisest, aga ega me pääsenud ... kindluse territooriumil oli karjakaupa lapsi, kes meid saata üritasid, pidevalt midagi omas keeles vadistades, või täiest kõrist lauldes.

[maare] Pärast jalutasime veel mereäärset promenaadi mööda, „sulandudes” niimoodi kohalikega, kes olid sinna tulnud päikeseloojangut imetlema ent vahtisid lõpuks meid, mitte loojangut. No loojang pole siinkandis ka suurem asi – päike paneb jubeda kiiruga mere taha ja hetkega läheb pimedaks. Ses mõttes annab põhjamaa ikka kaugelt silmad ette.

[heiti] Enesetunne on kah juba hea ja nii siis sõime Karebo Seafood Restaurant-is ikan bakani (praetud kala) koos aedviljadega. Väga maitsev oli. Selle restorani võiks lisada LP highli recommended nimekirja, puhas, mõistlikud hinnad ja head toidud.

Üldiselt on Makassar nagu linnad ikka – kärarikas, prügine ja palav. Kuid miskipärast tundusid siinsed elanikud eriti tüütavad – võib-olla oleme juba väsinud sellest, tänaval järgi vaadatakse, igaüks püüab juttu teha ja „where are you going mister” ja „hello mister” tuleb iga nurga pealt. Aga becaki mehed on siin küll tüütumad kui mujal nähtud – et nende pidevast saatmisest pääseda, läksime sinnapoole tänavat, kus liiklus on vastassuunas. Aga see ei aidanud :) Tahaks juba natuke puhata palmi all ...