[heiti] Kuna täna on meil puhkepäev, siis ärkame veidikene hiljem. Hommikusöök söödud, läheme avastama meie elukohale peaaegu lähimat ja üht kuulsaimat koobashaudadega asulat – Londat. Teel Londasse satume jälle pulmadele peale – siin vist muud polegi, kui pidu ja pillerkaar.

Koobaste ees pakuvad kohalikud oma lambi- ja giiditeenust ... näitame küll algul uhkelt oma otsmikulampe, aga koobastesse sisenedes hargnevad kitsad käigud igasse suunda ja kui üks kohalikest end meile teed näitama pakub, siis nõustume. Õigesti teeme, pooled koopad ära näinud, teatab meie giid, et tegelikult on järgmistesse koobastesse võimalik ka otse pääseda, mööda käiku, mis pidavat aga väga keeruline olema. Meie muidugi nõuame otseteed :).

Käik on nii kitsas, et kohati saab liikuda ainult käpuli, seljakotti lükkan enda ees. Paarkümmend meetrit hiljem jõuamegi järgmisse koobastusse. Giid juhatab meid veel mingit haru mööda koobastesse, kus pole küll kirste, aga on selle-eest peopesa suurused ämblikud ja nahkhiired.

Londast jätkame jalgsi, läheme üle Salu Sadan jõe ja siis vastuvoolu Rantepaosse.

[maare] kuigi tänav, mida mööda kõnnime, ei ole suurest teest kaugel ning kulgeb paralleelselt Rantepao suunas, on siin hoopis mõnusam kõndida. Bemosid ja motikaid on tunduvalt vähem ja see tähendab ka kõrvadele puhkust pidevast signaalitamisest. Et on palav, siis varume endale aegsasti vett, et mitte korrata eilset – kus ülesmäge matkates pidev veepuudus vaevas, sest olime tulnud ilma varudeta teele. Siin aga on iga nurga peal poe moodi putkasid, kus tühjad pudelid jälle täis pudelite vastu vahetada saame.

Varjud on kadunud

Hoolimata pidevast veetarbimisest, vaevab mind kuumus. Tundub, et tänane päev on senistest veel kuumem ja päike paistab otse lagipähe. Varjud on peeaegu kadunud – oleme ju ekvaatorile siiski üsna lähedal. Heiti koorib seljast särgi ja asetab kaelale, sest see on eelmistel päevadel juba leiame voolava vee – mingi silt on seal juures – loodetavasti tähendas see, et siit ei tohi juua ja mitte, et siin ei tohi riideid pesta. Sest just seda me teeme kuna koobastes roomamisest on nii püksipõlved kui tagumine pool porised. Pori läheb veega kergesti maha või siis vähemalt ühtlaselt laiali ja pealegi on jahutuse mõttes päris hea käia ringi püksid jalas märjad.

Läheneme vaikselt Rantepaole kui Heiti arvab, et peaksime ronima tee äärde jääva mäe – buntu Sinki – otsa ja heitma ülalt pilgu linnale. Mina teatan ausalt, et pole sellest ideest väga suures vaimustuses aga noh kui väga järsk rada ei ole, teeme ära. Tee läheb otse mäe jalamilt läbi ning siis ei tundugi mägi enam kõrge – siia otsa võin minna küll. Otsime rada, mis aitaks meid üles ja püüame kohalike koolilaste käest teed küsida. „Hello misteritama„ on nad küll meistrid aga teed ei oska juhatada. Ronime üles mingitest astmetest kuid see tee viib kellegi hoovi. Laskume uuesti alla kui äkki tunnen pealael kahtlast kipitust – puu varjus tuvastab Heiti, et olen ära kõrvetanud oma pealae – see on juuksejuurte juurest tulipunane ja tunnen seda kuumavat. Sellist asja ei ole varem juhtunud. Nüüd saan aru, miks hollandlased käskisid peakatet peas hoida. Selge on, et rohkem me mäe otsa ei roni ja läheme üsna kähku nüüd linna – esmalt ostame mulle rätiku pähe ja siis juba tuttavasse kohta sööma. Külm jook ja kuum söök aitavad veidi, aga ikka on üsna rambe olla. Taevasse aga koguneb igapärastlõunaseid vihmapilvi ja see teeb olemise kergemaks. Käime veel paaris poes ja ringiga läbi turult – kust ostame ka kohalikke snakefruite – et lihtsalt maitsta, mismoodi see kentsaka välimusega vili siis ka maitseb. Vihma hakkab sadama ja otsime selle eest varju oma hotelli teeotsas olevast restoranist – kohv, papaiamahl ja puuviljakokteil on suurepärased.

Pärast saame oma hotelli juures veel duši all käidud ja määrime tulitavad õlad, kaela ja ka käsivarred after sun kreemiga kokku. Täna oli päike tõesti võimas. Jääb neli tundi bussini, mille veedame uute sihtkohtade kohta infot kogudes ja kohvi ning teed juues – Heiti ütles just, et tal on kerged külmavärinad tänasest päikesest. Loodetavasti ei midagi hullu. Minu pealagi on ka õrn.

+3 fotot