[heiti] Tegelikult tuleks vist alustada eilsest õhtust, kui koos õhtusöögiga algas ka vihmasadu. Sadu kestis vahelduva eduga kogu öö, olles kohati tugev ja muul ajal väga tugev.

Igatahes kui me hommikul kell kuus ärkame, siis seda kohta, kus eile helikopter parkis enam pole – seal möllab jõgi. Vihmasadu on jätkuvalt tugev ja nii pakime oma asjad võimalikult veekindlalt, valmistudes võitluseks möllava jõega (maarele olgu see õpetuseks, et isegi „paksu saksa turisti pakett” võib koos minuga üsnagi ekstreemseks muutuda). Veetase jões on ööga tõusnud pea meetri ja vool on tõesti tugev.

Kell 6:40 stardime ööbimiskohast ja peale tunnist võitlust vihma ja jõega saabume hommikusöögi kohta. Selleks ajaks on vihm enam-vähem üle. Peale hommikusööki jätkame sõitu juba rahulikumal jõeosal, mis aga on samuti oluliselt laiem, kui tulles. Lõpuks maabume Anatoly saarel, et minna vaatama salto Sapot. Salto Sapo alt läbiminek on kah päris huvitav elamus – meie kohal ja kõrval käib tõeline veemöll. Teisel pool salto Sapot võtame kohustusliku „jacuzzi” ja tuleme siis tuldud teed tagasi. Canaima laguuni ääres käime veel korra paati oodates ujumas, teeme siis paadisõidu laguunil ja saabume matka lõpp-punkti ...

[maare] ... matka lõpp aga pole üldse nii roosiline. Selgub, et toa asemel peame jälle magama suures katusealuses, selles neetud võrkkiiges, mis on kare ja ajab selgroo vägisi kõveraks. Isegi Kevin – believe me boy ei suuda meile normaalset elamist leida. Lõpuks leiame hingehinna eest mingi posada, mis meenutab rohkem kainestusmaja kambrit, ainuke vahe, et puitlavatsite asemel on seal voodid ja mingi duširuumi moodi asi on kah. Selle luksuse eest küsitakse meilt alguses 87 dollarit näost (LP järgi pidi olema hind 25 $), kuid peale väikese rahvusvahelise skandaali mõõtmetega kauplemist, saame kätte sama toa 30 $ eest kokku. Tuju läheb täitsa nulli ja mina olen silmnähtavalt ebarahul. Valge vein, kohalik queso blanco ja oliivid (aceitunas) ning hilisem suplus LP esikaanefoto kohas aga hajutab pahameele. Muuseas, Canaima laguunis on üsna tuntavalt tsirkuleeriv vesi, nii, et pimedas ujuma minnes avastame ennast varsti riietest päris kaugel olevat.

Tuba, või õigemini see kapp, kus me magame, on palav ja mingid sipelgad ronivad mööda seina ning vist hammustavad ka. Linu ei julge tarvitada, jälle on Karu magamiskotid abiks. Hommik on siiski parem, et mitte öelda targem.

+7 fotot