16.11.2011 Luang Namtha [mägihõimudel külas ehk puhkus Heitiga]

[heiti] Tänase päeva jutu lubas küll kirjutada Maare, aga hetkel ei ole ta ... konditsioonis. Lühidalt kirja pannes – rentisime hommikul rattad plaaniga külastada Akha mägihõime. Põhimõtteliselt said hõimud külastatud ja veidi enamgi ... enam sai läbi sel hetkel, kui Maare teatas, et „ta ei ole suuteline enam meetritki edasi liikuma“ ... pöörasime siis rattad ümber ja tulime tuldud teed tagasi ... oli lahe päev.

Ahjaa ... veidi väsinud ja veidi rohkem põlenud Maare ütleb kõrvalt, et tänase päeva nimi pidavat olema „puhkus Heitiga“.

[maare] Ei saa salata, samal päeval ma tõesti kirjutamisvõimeline ei olnud. Seega on alljärgnevad muljed kirja pandud märksa hiljem.

Igatahes, ärkame varahommikul, siis, kui org, milles meie linnake asub, on veel mattunud paksu udusse ja ehkki väljas on valge, päikesekiired udust läbi ei paista ja nii on üsna jahe. Teeme tõhusa hommikusöögi meie lemmikrestoranis. Heiti avastab enese jaoks kohalikus stiilis omleti – ingveriga, täiesti huvitavalt meeldiva maitsega. Muidugi ei puudu ka Laosele iseloomulik kleepuv riis, ehk sticky rice. Seejärel varustame endid pudeli veega ja rendime jalgrattad – viimaste konditsioon on, nagu on, aga tundub, et ajavad asja siiski ära. Eelmisel õhtul on Heiti kaua uurinud oma GPS-i ja mingi turismibüroo seinalt mahapildistatud kaarti ning on jõudnud otsusele: linnakese tagant läheb üles mägedesse mootorratta rajana tähistatud rada, mis lõppkokkuvõttes peaks viima külakesse, kus elavad Akha mägihõimud. Olgu öeldud, et mägihõimude külastamine, olgu siis ööbimisega või ilma, on üks põhiline Luang Namtha-s turismibüroode poolt pakutavaid teenuseid. Meie muidugi põlgame sellise pakettreisi ära ja nii alustame hõimude otsimist iseseisvalt jalgratastel.

Hommik on mõnus karge, sõidame linnast välja ja leiame kohe ka paar klotsi, ehk templit, mis sobivad kenasti peatuseks. Ühes neist istuvad kolm kohalikku meest, kellest üks paistab olevat midagi teadjamehe sarnast. Viiakse läbi mingit tseremooniat, mille käigus teadjamees teistele ümina saatel lõngakesi ümber käevarre seob. Meie kohalolek neid ei sega ja tundub, et pildistamise vastu ei ole neil ka midagi.

Klotsid võetud, jätkame teed läbi külakeste, kus inimesed juba agarasti ringi sebivad. Riisipõldudel käib töö täies hoos ja tellisetehase hoovist tõuseb suitsu. Telliseid tehakse mõistagi siinkandis käsitsi. Päike hakkab tasapisi piiluma ja väljas läheb soojemaks, ning kui ühes kohas jõgi üle tee voolab, on sealt läbisõit juba mõnus värskendus.

Ja siis olemegi jõudnud mäe jalamile, kust algab tõus, mis kaardi järgi peaks olema umbes 10 kilomeetrit pikk. Mootorratta rajana märgitud tee on tegelikult üsna lai, mingil hetkel möödub meist isegi paar kohalikke vedavat kastiautot, kuid teekate muidugi ise on konarlik ja koosneb üsna teravaservalistest kividest. Aga noh, ega sõita sellel teel palju me ei saagi, sest juba esimene tõusunukk on nii järsk, et tulen ratta seljast maha. Heiti rattale on jäänud selleks ajaks vaid loetud käigud ja nii lükkab temagi ratast käekõrval.

Esimesele tõusule järgneb teine, kolmas, neljas ... põhimõtteliselt läheb tee pea koguaeg püstloodis ülesmäge. Mida kõrgemale jõuame, seda kõrvetavam on päike. Peagi olen rampväsinud ja palavus tapab. Kaasavõetud ühest pudelist veest on ilmselgelt vähe. Peagi lükkab Heiti ülesmäge juba kahte ratast ja mina katsun, et kuidagi järgi saan. Aga no tagasi ka ei lähe ju. Ja õnneks on meil GPS abil üsna täpselt teada, kui kaua veel minna tuleb, ning Heiti innustab järjest läheneva sihtpunktiga.

Ühel teekäänakul kohtume kahe kohaliku poisiga, suuremal on vööl päris korralik nuga ja väiksem kannab seljas korvi, mille riidest sangad on otsmikule toetatud. Kuna üksteise keelt me ei mõista, seisame tükk aega üskteist uudistades ja naeratades ning hakkame siis edasi minema. Nemad muuseas, on paljajalu aga liiguvad nobedamalt kui mina jalgratast vedades ja nii nad siis aeg-ajalt peatuvad ja vaatavad selja taha, et kas me ikka tuleme. Mõnisada meetrit enne seda, kui GPS järgi algab sihtpunktiks olev küla jäävad poisid seisma. Põõsaste vahelt paistab ühe naise kaunistatud peanupp – Akha hõimudele on iseloomulik, et naised kannavad hõbedast peakaunistust. Üks laps rinnale seotud ja mitu tükki ümber seismas, uudistavad nemad meid ja meie neid. Tundub olevat meie reisiseltsiliste perekond, kes siin tee ääres mingit tööd teeb. Jagame lastele kaasasolnud komme ja teeme pilti, naeratame üksteisele ja seejärel lehvitame hüvastijätuks ning suundume edasi sihtpunkti – küla poole.

Kui me külla jõuame hakkab äkitsi igast majast kostma hüüdeid ning meie suunas tormab paarikümnepealine laste jõuk, kes kõik tahavad meid käega katsuda, rattaid imetleda ja hõiguvad läbisegi oma keeles. Mõned täiskasvanudki tulevad. Nemad jäävad meist paari meetri kaugusele seisma ning uudistavad sealt. Meil on kohutav janu – kehakeeles küsime juua. Selle peale pistab üks laps jooksma ja tuleb hetke pärast tagasi pudelitäie sogase veega. No seda ei julge me siiski jooma hakata. Kuna aga seisame mingi majakese ees, mis paistab olevat kohaliku poe moodi, tungin sinna sisse ja ennäe – leian külmkapi, mis hetkel küll ei tööta aga on seda vist teinud mõned tunnid tagasi ning sisaldab seega jahedamapoolset pepsit ja mõnda teist magusjooki veel. Need lähevad, nagu kerisele.

Kogu selle tegevuse juures jälgivad kohalikud meie igat liigutust huviga. Suundume külavahele uudistama ja üks mees jookseb meile vastu, näidates käega, et tulgu me tema majja, ta annab süüa. Söögist me siiski keeldume ja uudistame küla vahel niisama ringi, lastekari kannul. Heiti annab oma ratta poistele sõita – üks julgem asubki pedaalima ja teised kannul, kaovad kuhugi majade vahele. Me liigselt ei muretse – no kuhu nad sellega ikka lähevad. Kuni poisikesed rattaga tiiru teevad, vaatame külakeses ringi. Majad on siin enamikus sellised kanajalgadel – ehk siis bambushütid, kus eluruumid on maast kõrgemal ja majade all külitavad sead. Elekter on ka külla veetud ning pea iga maja juures on satelliiditaldrik, või isegi kaks. Eh seda elu – ei ole siin voolavat vettki, majad on ühetoalised bambushütid, aga vaat, satelliittelevisioon on olemas ...

Vaatame, mis nüüd edasi teha. Tuldud teed nagu tagasi ei tahaks minna, aga päris selget ettekujutust sellest, kas mõni teine rada ka meid linnakesse tagasi viib, ei ole. Mina olen tegelikult endiselt üsna ära aetud. Siiski teeme katset ja küla teisest servast tundub minevat edasi korralik rajake, pealegi mõnusalt allamäge. Siis aga avastab Heiti, et oleme kusagilt teeotsast mööda pannud ja nii trambime jälle hea tükk maad ülesmäge. Õigele teeotsale keerates ja veidi edasi sõites tuleb meile vastu külanaisi – nende riietumisstiil tähendab juba vaid seelikut ja uhket peakatet – ülakeha on katteta. Ilmselt pesitseb kusagil läheduses veel mõni hõim. Meie nende külasid siiski külastama ei lähe, sest mul pole enam grammigi naljatuju ja Heiti ei riski seega ehku peale teed jätkata. Vesi on taas jälle otsakorral ka. Nii keerame otsa ringi ja ronime tuldud allamäelõigu kuni külani uuesti üles, et tuldud teed tagasi minna.

Ehkki peale küla algab laskumine, ei too see loodetud kergendust. Tee on lihtsalt nii järsk ja teravate kividega, et tihtipeale ei tule siiski rattaga sõitmisest midagi välja. Pealegi on minu rattale jäänud alles vaid töötav esipidur. Heiti pakub suuremeelselt oma ratast. Siiski jõuame alla rohkem kui poole kiiremini kui üles ja lõpuks jõuame esimesse külakesse, kus leiame poekese. Ma olen nii väsinud, et ei taha isegi õlut. Vesi on see, mida praegu vajan!

Õhtu jooksul siiski taastun niipalju, et teen otsuse ka homme jätkata jalgrattal. Mis siis et Heiti on täiesti nõus mootorratta laenutama. Olen ikkagi ju puhkusel Heitiga ...

+18 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]