14.11.2011 Chiang Rai [rattapäev - Fat Free rattarent, sõit linnast välja, Buddhad ja Kareni küla, tagasitee, hea Tai curry ja jalamassaaž]

[maare] Hommikul ärgates on algul tunne, et eile õhtul hotellis on saanud äkki liiga agaralt rummikokteilide segamist harjutatud. Õnneks kaob see tunne üsna kiirelt. Tänasesse päeva oleme plaaninud kerge rattatiiru – lazy bike ride – loeb Heiti LP-st välja, kuid seda ma eriti ei usu. Rattarendi nimeks on sobivalt „Fat Free“ ning sealt saame 400 bahti eest endale suhteliselt mõistlikud Merida maastikurattad, millel asfaldile sobiv kitsam kumm all (no meie kodustega ei anna muidugi võrrelda, aga siiski).

Sõidame ratastega hotelli, vahetame riided, pakime mõned asjad kaasa ja avastame liikluse poolest vaiksema kõrvaltänava, mis, nagu tuleb välja, õhtuse elu poolest ei koonerda. Ka mõned teele jäävad klotsid (laensõna Uhhuutuurilt, mis põhimõtteliselt käib huvipakkuvate usulist, arhitektuurilist jms väärtust omavate paikade kohta) saavad võetud ning peale hommikusööki suundume linnast välja, et ... võtta mõned templid ehk siis klotsid. Külastame Tham Tu Pu koobastemplit, kus üks lahe buddha on ühe koopa lõppu, sügavale mäe sisse peidetud. Umbes kolm kilomeetrit hiljem jõuame ... taaskord Tham Tu Pu templini ... hmm, sõida või tagasi, et kontrollida, mis nimega siis eelmine tempel tegelikult oli ... siin on buddhasid lausa lademetes. Üks munk ka nende vahele valvama pandud.

Linnast väljas on tegelikult mõnus sõita ning hakkab tekkima „tõelise puhkuse tunne“. Olimegi juba Tai osas ülekohtuselt tegemas järeldusi, et eks see üks turistlik pidutsemise ja šoppamise maa on – linnast väljas avaneb aga sootuks teine pilt, ning näed kohalike ehedat argielu: riisikorjamist, teetöid, poepidajate elu ja muud sellist. Linnast väljas on vaikne, kära on vähem, inimesed naeratavad ja saad hakkama ilma ühtegi sõna kohalikku keelt tundmata. Kuna päev on alles noor, siis otsustame ära käia kohas nimega Ban Ruam Mit, reklaamide järgi algab siit seiklejate pärusmaa, ehk võimalus külastada mägihõime, teha elevandisafarit jne. Mõned tõusud ja laskumised hiljem olemegi kohal, vantsid tervitavad meid tõstetud lontidega.

Selgub, et kuigi turistidele pakutakse kohapeal kommertssõitu elevandi seljas, on tegelikult mägihõimude külad jalgrattaga (mägirattaga) väga hästi avastatavad – kaarti meil küll pole, aga järgneme elevandisita hunnikutele. Kahjuks pressib peale aeg, ehk saabuv pimedus, mille vastu me oleme varustatud ainult ühe pealambiga ning minu kerge ülekuumusest tingitud väsimus, mis ei luba meil kasutada viimast valget selleks, et „panna juurde“ ja teha viimane lõik veidi kiiremini.

Teemegi siis lühikese, pooletunnise tiiru mägedesse ja sõidame tagasi Chiang Rai-sse. Anname jalgrattad tagasi täpselt enne pimeda saabumist. Õhtusöök, jalamassaaž, pubi ja muu jääb juba pimedasse. Ja lisaks – otsustame, et mägihõime peab veidi rohkem külastama ... lühendame oma Chiang Rai-s olemise aega, ning homme üritame sõita Laosesse, et veeta rohkem aega näiteks Luang Namtha-s.

+17 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]