09.12.2010 kauplemise võlud [Kathmandu – Varanasi]

[heiti] Hommikul külastame taaskord oma armsaks saanud hommikusöögikohta, Mandala tänaval. Ei tea, kas kutt hakkab meist väsima, või on tänane hommik tõe poolest halb, aga ... Maare ei saa oma teed ja lisaks ütleb kutt, et meie poolt väljavalitud pirukaid soojendada pole täna võimalik. Sööme omad pirukad ja joome kohvi, ning läheme tagasi hotelli, kus tellin endale veel ühe kannu kohvi ... kuuma kohvimaitselist vett lürpides saan aru, miks Mandala tänava hommikusöögikoht meile armas on.

Kuna LP hoiatab overbooked lendude eest, siis oleme juba varakult lennujaamas, aga lõpuks tuleb välja, et meie Airbus A320, on heal juhul 10% kohtadest täidetud, pigem tunduvalt vähem. Indian Airlines pakub isegi 40-minutilisel lennul täiesti arvestatava söögi ja lennuk näeb kena ning korralik välja. Ja siia võiks veel lisada, et Kathmandu lennujaam näeb välja kordades ilusam ja modernsem, kui India suuruselt teise linna, Kolkata oma.

Saabumisel saab tänaseks peamiseks atraktsiooniks takso kauplemine Varanasi. LP, mis küll juba suhteliselt vana, lubab taksohinnaks lennujaamast Varanasi raudteejaama 260 ruupiat. „Ametlik“ taksooperaator lennujaamas pakub taksot hinnaga 430 ruupiat, millest loobume. Lennujaama „turvatsoonist“ väljudes on meie ümber kohe lugematul hulgal taksoteenuse pakkujaid, aga kelle last prize jääb 450 ruupia juurde. Mingisugune kohalik ülemus paneb meile vist „käpa peale“, sest teised taksojuhid loobuvad. Tema viimaseks, tõesti viimaseks pakkumiseks jääb 350 ruupiat, meie oleme vastu öelnud, et üle 300 me ei maksa ja kõik. Kui ülemus ütleb, et selle hinnaga saame siit tuk-tuk-i, siis küsime, et kustkohalt me selle leida võime, see sobiks meile hästi ... ise sammume samal ajal taksode platsi suunas. Vahetult enne taksode seisuplatsini jõudmist teatab ülemus, et OK, saate oma takso ... ja viib meid platsi kõige uhkema auto juurde.

Laseme endid sõidutada hotell Surya-sse, kus LP järgi peaks double room maksma 450 ... 900 ruupiat. Tuleb välja, et hotell on vahepeal tugevasti hindasid tõstnud, standard tube saadaval ei ole ja luxury maksab 1 800 ruupiat. Mitte kuidagi ei viitsi seljakotiga hakata mööda tänavaid luusima ja oleme sunnitud pakutud hinnaga nõustuma. Samas, tuba on uhke, rõduga sisehoovi ja nii AC, kui ka propelleriga laes, lisaks veel marmorpõrand, valged linad ja puhas vannituba.

Võtame ette jalutuskäigu lähedalasuvasse turismiinfosse, India Tourism Varanasi, mis ei kujune lihtsaks, sest iga kümne meetri tagant tuleb võidelda pealetükkivate velorikša- ja tuktuk meestega. Lisaks pole jalakäia siinses liikluskaoses, võrreldes isegi lehmaga, kuigi arvestatav. Turismiinfos kohtume ülevoolavalt sõnaohtra ja sõbraliku mehega, kes kuuldes, et meil siin aega poolteist päeva, kiirelt meile plaani koostab. Küsime mehe käest ka hindasid, mispeale mees kiirelt vastab, et paari-kolmetunnine päikesetõusu paadiretk Gangese jõel maksab 300 ruupiat ja tuk-tuk hotellist Dasashwamedh Ghat juurde 100 ruupiat. Mõtleme just, et kas ja kui palju oleks siin mõistlik hindu kaubelda, kui mees irvitama hakkab ja teatab, et tema pole mingi müügimees ja ühtegi nendest reisidest meile ei müü, tema andis lihtsalt soovitusi. Väikese häbitundega ja ohtralt tänades lahkume turismiinfost.

Tagasiteel hotelli jääb teepeale üks ülilahe, vist rohkem kohalike restoran, Brownie. Kuna meil väsitav päev seljataga ja õlu tundub primaarne, siis lahkume siit. Alles oma hotellis saame aru, et peame „pühas linnas“ oma prioriteete muutma, õlu ei käi siin kokku ehedamate, kohalikele mõeldud restoranidega.

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]