14.07.2006 … 16.07.2006 EKO Maratonas 2006 [esimest korda Leedus seiklemas]

Proloog

Ei tea, kas oleksime läinudki Leetu võistlema, kui sel aastal poleks teoks saanud Normunds Lisovskis-e idee ühendada erinevates Balti riikides toimuvad seiklusvõistlused sarja ADVENTURE RAID BALTIC CUP 2006. Kuna olime võitnud juba Eesti osavõistluse, nimega FERRINO 36h matkasport 2006, siis tuli tahtmine proovida oma võimeid ka esimest korda Leedus. Peab mainima, et vähemalt eestlaste osas on võistluste koondamine ühtsesse sarja täitnud oma eesmärgi – kokku registreerus Leedu võistlustele Eestist kaheksa võistkonda – kolm meeskonda, kolm segavõistkonda ja kaks naiskonda.

Ettevalmistused ja kohalesõit

Spetsiaalselt selleks võistluseks polnudki eriti midagi ette valmistada, kohustuslikust varustusest lisandus, võrreldes Matkaspordi võistlusega, ainult 20 pikkune köis (mida tegelikkuses vaja ei läinudki). Suuremad ettevalmistused tegi maare, kes organiseeris meile kohalesõiduks viie võistkonna peale bussi ja pühendus eelmisel õhtul suuremasse küpsetamisse :).

Maare organiseerimistöö tulemusena alustame reede hommikul kell 7:00 Kalamaja RIMI parklas varustuse bussi tõstmisega. Kella poole üheksaks on läbitud viimane kontrollpunkt, Sakus ja algab meie teekond Leedu suunas, sihiks Mažalote järv, Pabrade sõjaväepolügooni kõrval. Kell 19:30 oleme kohal ja hakkame bussi bussi lahti pakkima.

Enne starti ...

... tegelikult küll juba eelmisel päeval enne starti selgus kurb tõsiasi, et EKSTREEM.EE naisliige Kaja on haigestunud palju tõsisemalt, kui ta ise algul arvas ja tema võistlustel ei osale. Hoolimata aktiivsest otsimisest, ei suutnud me leida enam Eestist piisavalt „hullu” naist (ega ka meest), kes oleks olnud valmis mõnetunnise etteteatamisega osalema järgmisel päeval poolteist ööpäeva kestval seiklusvõistlusel Leedus :). Ainus positiivne moment asja juures on see, et EKSTREEM.EE võistkonnatöö tulemusena ilmus Kaja blogisse (Adventure Raid rajalt kell 03:41: rattaetapil teisel kohal, Adventure Raid rajalt kell 09:55: kõnnime metsas, kummimadrats kaenlas, Adventure Raid rajalt kell 23: lõpuni on vaid 60 kilomeetrit ratast!, Adventure Raid finishist: Eesti ruulib!) suurepärane online-reportaaž võistluste käigust.

Kell 20:00 toimub võistkondade (esindajate) koosolek, mille käigus jagatakse välja ka kaardid – enamuses vanad, nõukogudeaegsed vene topokaardid mastaabis 1:50 000, kaardi servas ilutsemas veel kiri „СССР. ЛИТОВСКАЯ ССР”. Korraldajad selgitavad, et võistlusel on kasutusel kahte tüüpi kontrollpunktid: CP ja HP. HP tüüpi kontrollpunkti võib läbimata jätta, mille eest trahvitakse võistkonda 30 trahviminutiga. Lisaks on veel punktid T, mis tähendavad lisaülesannet (task).

1. etapp, TREKKING 20.0 km

Umbes 15 minutit enne starti avaldatakse esimese etapi näidiskaart. Nimelt peavad võistlejad iga etapi algul joonistama oma kaardile etapi kontrollpunktid. Kell 22:00 antakse start.

Alustame suhteliselt tempokalt, et võistlejate punti veidi laiali vedada. Selle tulemusena võtame esimese, CP71 (hill), esimestena, järgnevad võistkonnad on juba nägemisulatusest väljas. Teise kontrollpunkti on umbes 3 kilomeetrit, sellest pool üle suure liivavälja. Pärast liivavälja ületamist tekivad meil esimesed tõsised probleemid kaardist arusaamisega. viimaks kahtlustame, et oleme kaardist välja jooksnud ja nii kraamin seljakotist välja järgmise, jalgrattaetapi kaardi, mis on mastaabis 1:50 000 (hetkel kasutasime kaarti mastaabis 1:25 000). Avastame kaardilt sihikvartalite numbrid ja nende abil õnnestub meil lõpuks oma asukoht määrata – oleme tõepoolest kaardilt väljas ja jooksnud punktist mööda umbes 2.5 kilomeetrit! Punkti võtame vist suhteliselt viimaste hulgas. Kolmas ja neljas punkt asuvad mingisuguste täiskasvanud tiikide vahelistel tammidel, mis on võsa, kõrget heina ja sügavaid auke, millesse nii mõnedki korrad sisse kukume. Saame nendel etappidel mööda nii mõnestki võistkonnast, kaasa arvatud PERAKÜLA KRUPP JSK – jah, ka naiskonnad on meist eespool :).

Viies kontrollpunkt, CP75 (dry marsh, E end) on suhteliselt keerulises kohas, keset metsa asuva kuiva soo idaosas, aga selle punkti läbime edukalt. Järgmises punktis, CP76 (hill, SE part) saame kokku võistkondadega PERAKÜLA KRUPP, EKSTREEM.EE JA KEEP WALKING, ehk võistluse liidritega. Siit polegi jäänud rohkem, kui joosta tagasi vahetusalasse, umbes 4 km linnulennult. Veidi enne vahetusalasse jõudmist peame läbima jõe, aga vesi on soe ja ulatub vaevalt rinnuni. Lõpetame jooksuetapi, neli võistkonda koos ja jätkame järgmise etapi kaardi joonistamisega.

2. etapp, BIKING 31.5 km

Vahetusalast lahkume veidi enne teisi ja suundume punkti CP78 (corner of highest building). Suudame endid väikeste raskustega mõistatada taas läbi Pabrade sõjaväepolügooni liivaväljade ja mööduda kurjadest koertest enne punkti. Punkti jõudes ootab meid esimene lisaülesanne: tõus mööda redelit hoone katusele, sealt tuleb leida üles hoone ümbruskonda paigutatud varjatud punktid, jätta meelde nende asukohad ja leida lõpuks iga punkti juurest seda iseloomustav täht. Punktide otsimisel on suuresti abiks Raini ja minu jalgrattalambid, mis ülevalt üllatavalt hästi ümbruskonda valgustavad.

Oleme just hoone otsast alla jõudnud, kui siia saabub järgmine võistkond – EKSTREEM.EE. Kontrollime kiiresti varjatud punktides asuvad tähed ja jätkame jalgratastel. Meie teekond jätkub enamuses mööda metsateid, ilusates männimetsades, möödume õige mitmetest järvedest. Maastik on tõepoolest väga ilus. Ainsaks ebameeldivuseks on alanud vihmasadu, mis on päris tugev ja tundub kestvat kaua.

Stardist on möödunud 8:04:21, kui jõuame kontrollpunkti CP82 (lake coast) ehk teise vahetusalasse. Oleme jalgratastel läbinud 61.22 km. Nüüd ootavad meid ees järgmised lisaülesanded. Randy peab leidma vee alt üles kaks kontrollpunkti, mis asuvad kuni 30 meetri kaugusel paadisillast. Rain ronib samal ajal puu otsa punkti võtma, mina teen talle alt julgestust. Lisaülesanded ei ole just väga keerulised. Tegelikult olime valmis hullemaks, kuna rajameistriks on ju lätlane Normunds Lisovskis, aga tundub, et tal on plaanis „tõelised maiuspalad” vist Läti etapiks jätta :).

3. etapp, ORIENTEERING – TREKKING – SWIMMING 12.5 km

Alustuseks peame võistkonna peale leidma orienteerumiskaardi abil maastikult 6 kontrollpunkti – jagame punktid pooleks – Randy-Rain võtavad kolm ja mina kolm kontrollpunkti. Enesetunne on ülihea ja nii läbin enda punktid paraja jooksuga ja saan Randyt ja Raini oodata umbes 10 minutit. Kasutan aega kasulikult, söön ühe võileiva ja üritan puhastada jalgu liivast. Selle ilusa maastiku häda on see, et liiv tungib kõikjale – juba esimesel jooksuetapil puhastasime korra jooksukingi, aga palju see just ei aidanud, kuna mingil põhjusel on ka sokid seestpoolt liiva täis. Märg liiv kleepub hästi keha külge ja pole tahtmist ennast puudutada, olgu siis kas või ninanuuskamiseks – igal pool on tunda liivateri. Nüüd võtan ka sokid jalast ja klopin neid põhjalikult. Ka vihmasadu on veidi vaiksemaks jäänud.

CP85 (island, highest point) läbimiseks puhume esimest korda täis vahetusalast kaasavõetud kummimadratsid. Ujuda pole küll palju, umbes 200 meetrit, aga vett on järves umbes pool meetrit, võib-olla rohkem, seal all aga, tundub et põhjatu muda. Igatahes on madratsiga väga mõnus kuivalt üle järve libiseda :). Madratseid me tühjaks ei lase, kuna umbes kahe kilomeetri pärast olev järgmine kontrollpunkt, CP86 (island) nõuab jälle järve ületamist. Jookseme punkti, madratsid kaenlas. Veel viis kilomeetrit jooksu ja olemegi järgmises kontrollpunktis, CP87, mis on ühtlasi ka vahetusala.

4. etapp, PADDLING – SWIMMING 9.5 km

Saame kolme peale kahekohalise kajaki ja kaks ränkrasket, puust aeru. Rain ja Randy istuvad kajakki, mina puhun täis jälle kummimadratsi ja sean end sellega nende taha. Madratsiga kajaki slepis on selle kiirus midagi hoopis muud, kui kätega sõudes – esimesel sajal meetril õnnestub mul sellega efektne kukerpall teha. Edaspidi olen ettevaatlikum ja hoian madratsi esiserva üleval, nagu veesuusataja oma suusaninasid. Läbime CP91 (island, W part) ja läheme seejärel lahku. Randy võtab kummimadratsi ja läheb läbima ühte varjatud punkti, HP43 ja siis järgmist kontrollpunkti CP92. Meie Rainiga peame selle ajaga läbima varjatud punkti HP44 ja olema siis Randyl vastas.

Kokku saades annab Randy meile SI kaardi ja jookseb-ujub ise tagasi vahetusalasse, meie Rainiga läheme võtma viimast kontrollpunkti, CP90 (lake S end, coast). Ühes kohas „õgvendan” distantsi, jättes Raini ja kajaki kaldale ootama ja käin ise joostes punktis. Teel vahetusalasse lõikame kajakki kandes üle neeme, samas kohas kus ka tulles. See läti „säästukajakk” on ikka neetult raske!

5. etapp, TREKKING – SWIMMING 14.3 km (kas sa punkti komposteerisid?)

Jõuame kajakietapi lõppu samal ajal võistkonnaga PERAKÜLA KRUPP, kes seda etappi siis alustamas. Selgub, et selle aja jooksul, kui meie ajasime kajakiga punkte taga, on samale etapile startinud ainult EKSTREEM.EE, meist maas umbes tunni. Kuna meil kulus etapi läbimiseks peaaegu kolm tundi, siis järelikult nii palju on PERAKÜLA meist ka kolmandana maas. Vahetame konkurentidega veidi muljeid, Rain ja Randy puhuvad ka oma madratsid uuesti täis, ning seejärel sõuame esimesele saarele. Saart ületades küsib minult Randy: „kas sa punkti ikka komposteerisid?” – loomulikult mitte, suures muljete vahetamise tuhinas oli see meil kõigil ununenud. Egas midagi, jätan Raini ja Randy ootama ja sõuan ise tagasi vahetusalasse.

Pärast nelja ujumisetappi pakime madratsid kottidesse – tundub, et sellel võistlusel me neid rohkem ei vaja. Selle etapi keerulisimaks punktiks peame teist, CP92 (contour, SE corner), aga õnneks polegi punkti läbimine nii keerukas, kui kaardi järgi tundus. Kell 16:11 jõuame jälle punkti CP82, mis tähendab seda, et läbida jääb veel ainult jalgrattaetapp. Enne kui pääseme jalgrattaetapile tuleb läbida veel üks lisaülesanne – sama puu, mille otsa Rain juba korra ronis ja sama punkt tuleb võtta uuesti ... seekord ainult sellise tingimusega, et puud ronimiseks kasutada ei tohi. Seekord on Rain all ja mina üleval ja kaua aega meil ei lähe.

6. etapp, BIKING 38.0 km

Sõitnud vahetusalast umbes 2 kilomeetrit, kohtame tüdrukuid, ehk võistkonda TURBOKAMM, kes lõpetamas eelmist jalgrattaetappi. Vaesekesed, alles siin, ja nende näod ei väljenda just erilist optimismi. Raja lõpuosa läbime eriti rahulikus tempos. Aga kas tänu sellele või oleme juba Leedu kaartidega harjuma hakanud, aga mingeid märkimisväärseid vigu me küll sellel etapil enam ei tee. Lõpetame võistluse ajaga 23:02:39 ...

... tegelikult ei lõpeta ikka küll. Meie juurde astub Normunds ja tutvustab viimast lisaülesannet – peame kõik, kordamööda ronima kõrvalasuva puu latva ja finišiaeg fikseeritakse viimase võistleja poolt punktis SI kaardiga. Puu on päris kõrge, punktini on umbes 15 meetrit ronimist. Lõpetame võistluse ajaga 23:14:58.

Peale võistlust

Lõpetades selgub, et lähimad konkurendid kaotavad meile juba vähemalt 2.5 tunniga ja „ülikõvad” konkurendid Leedust on kõik juba ammu katkestanud. Pärast võistlust käime pesemas ja siis lähen telki oma asju korrastama ...

... mind äratab Randy (või oli see Rain) ja teatab, et „tüdrukutel on probleeme” – nad on katkestanud esimese jalgrattaetapi lõpus ja ootavad seal juba kolm tundi. Kuna lätlastel on auto katki, siis Normunds olla öelnud, et rutem, kui nelja tunniga pole neil seal mingit autot loota. Lülitanud sisse oma telefoni selgub, et algul on sellega raske helistada – seda katkestavad pidevalt saabuvad sõnumid vastamata kõnedest – kõik tüdrukutelt, kokku umbes tükki 15. Kuna autodega on siin tõepoolest kitsas ja tüdrukuteni on üsna pikk tee – nii umbes 50 kilomeetrit, siis lähen kohtunike katusealuse juurde. Normunds magab ja Guntars Mankus peab siin valvet. Umbes 20 minutit hiljem võtab Guntars ohates tema hoolde usaldatud auto võtmed ja jätab mind oma arvuteid valvama (käsuga äratada Normunds kohe, kui mõni võistkond saabub), minnes ise tüdrukutele järgi :). Valvan arvuteid mõnda aega, aga siis lähen telki, et teha veidi ruumi tüdrukutele, kes saabuvad loodetavasti varsti. Nööbin lahti ka ühe õlle ...

... teist korda äratavad mind tüdrukud, kes ei küsi minult muud, kui vaid pooleli jäänud õlut, mida ma rohkem ei näe. Selgub, et vahepeal on lõpetanud ka PERAKÜLA KRUPP, aga õnneks „vana kala” Ruth tabas kohe minna ja äratada üles Normunds, et teada saada kas on veel lisaülesandeid :).

Aga umbes kella kuue paiku on uni täiesti läinud ja kuuldes Leivot väljas kõlaval häälel muljetamas, tõusen minagi ja lisan üldisesse melusse omi muljeid. Kell seitse on igatahes kogu lõpetanud seltskond üleval, nagu polekski üle 24 tunni võisteldud.

Pühapäevane ilm on ilus, päike paistab ja tagasitee kulgeb kiiresti. Tagasitee kulgeb tõepoolest kiiresti kuni ... Ikla piirile jõudes on seal lausa uskumatu järjekord – vähemalt kahekilomeetrine sõiduautode saba. Sellist asja pole enam aastaid näinud ja täielik arusaamatus valitseb meie hingedes. Asja lahendab telefonikõne sõber Aarele, kes avaldab ühe lühikese lausega tõe: „G8 kohtumine Peterburgis ja sellest tingituna kõrgendatud piirikontroll” ... koju jõuame pärast 5 ja poole tunnist piiriületust kell pool viis hommikul.

Kokkuvõte

Leedu üllatas meeldivalt – ilusad männimetsad, palju järvi, mõned sood, võistluse ajal küll vihmja jahedus, aga muul ajal päike ja soe. Mõnus bussiseltskond ja võimalus vahetada muljeid teiste võistkondadega (oma võistkonnakaaslastega on nagunii juba ainuüksi seekord 24 tundi koos metsas oldud ja enamus jutte mitmeid kordi räägitud :). Seetõttu on teiste võistkondadega suhtlemine vägagi teretulnud. Ehk nagu ütleb Andres Minn „Selle bussireisi juures on kõige parem see, et pärast võistlust on võimalik vahetada muljeid inimestega, kes seda saavutust hinnata oskavad :) ...”.

+10 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]