21.02.2009 Queenstown [Uus-Meremaa seikluspealinnas]

[maare] Uni meie magamiskonteinerites tuleb, pärast maailmameistri võiduemotsioone, magus. Hommik on endiselt sombune ja hommikune Gora on endiselt metsikläänelikult tühi. Võtame suuna adrenaliinipealinna – Queenstowni poole.

Qeenstown on armas, mägikuurorti sarnane linn. Loomulikult pakutakse seal ja selle ümbruses adrenaliinipealinnale kohaselt erinevaid atraktsioone: kiirpaat, langevarjuhüpped, lennusõidud, rafting, matka- ja rattarajad ning loomulikult bungy hüpped, mida saab sooritada nii mäe otsa tehtud platvormilt kui sildade pealt suurte kanjonite vahel. Meie otsime esmalt hommikusöögikoha ning kui kõhud täis, läheme linna uudistama. Esmalt suundume vee alla ehk külastame veealust observatooriumi. See osutub tegelikult tillukeseks toaks järve põhjas, kus on suur klaasist sein. Kaupleme endale perepileti ja saame kalu ning sukelduvaid parte vaatama minna. Seina sees asub aparaat, kuhu raha sisestades saab lasta vee-elukatele toitu, mille peale hiigelsuured kalad kohale tormavad ja vee peal hulpivad pardid sukelduma sööstavad. Mis sest et klaasi tagant, ikka oli huvitav vaadata.

Kiwi ehk Uus-Meremaa rahvuslindu tutvustav park on järgmine. Imetleme väikese loomaaia mõõtu linnuparki ning tutvume kiwide eluviisiga. Nimelt on need lennuvõimetud linnud äärmiselt pelglikud, öise eluviisiga ning hävimisohus, mistõttu looduses neid kohata on harv õnnelik juhus (Rando küll arvab, et eelmisel korral seda maad külastades oli ta tee ääres sellist lindu näinud). Kiwide pesitsuspaigaks kohandatud majad on pimedad ja seal tuleb olla äärmiselt vaikselt, siis võib lindusid toimetamas näha. Kuna parasjagu on lindude söögiaeg, saame osa nende toredatest mängudest ja linnuhooldaja selgitab meile nende eluviisi. Öösel, kui park on kinni, pannakse aga kiwide majas päevavalguslamp põlema – ikka selleks et linnukesed magada saaksid, sest päevane aeg on nende uinakuks. Just nende lindude järgi nimetavad Uus-Meremaalased endid ise ka kiwideks.

Järgmisena läheme uudistama, mida võib pakkuda mägiraudteega (Skyline Gondola) linna kohal kõrguva mäe tippu ülessõit. Näiteks pakutakse tipus lõbusat sõitu Luge nimelise atraktsiooniga, mis tähendab kummalise neljarattalisega tipus olevatel radadel kihutamist. Ilma tõttu on aga see atraktsioon suletud ja nii jaguneme kaheks: Heiti, Rando ja Kadi sõidavad mäe otsa vaateid imetlema, mina, kes ma igasuguseid kõrgustes sõitvaid ja rippuvaid asju pigem ei armasta, longin koos Tautsi ja Ailiga linna. Seal lepime kokku kohtumispaiga ja hargneme igaüks oma teed. Külastan postkontorit, kust ostan margid sõpradele postkaartide saatmiseks ja Uus-Meremaa teedeatlase. Siis võtan ära mõned suveniiripoed. Saagiks langevad meriinovillast müts, mis on segatud opossumi udukarvaga – mõeldes homsele liustikutõusule ning kohalik spetsialiteet-limonaad L&P ehk Lemon & Pareoa, mis meenutab tsitrusemaitselist kalja.

Queenstownist võtame suuna Fox Glasier ehk liustiku poole, kus Kadi ja Rando on meie jaoks juba pea pool aastat varem broneerinud liustikumatka ning majakese kaheks ööks. Et kohalikust spetsialiteedist bungy hüpetest mitte päris ilma jääda, peatume Kawarau jõeoru silla juures, kus asub üks populaarsemaid bungyhüppe platvorme. Jällegi ei ole siin turismiatraktsioonide osas kokku hoitud ning vaadata saab hüpetest nii videofilmi, osta meeneid, kui hüppeid ennast ja muidugi hüpata 43 m kõrguselt sillalt jõe kanjonisse. Vaateplatvorm on ise juba nii kõrgel, et mina otsustan minna radapidi jõe kaldale allapoole, sest platvormi all haigutava kuristiku kohal seistagi on õudne. Aga inimesed hüppavad. Esmalt paaris tüdruk-poiss ja pärast hoopis ekstravagantsemal moel kaks meest, kellest üks kannab Borati stiilis trikood, teine aga lateksist näomaski ... nojah, fännklubi on neil igatahes suur. Nende tegelaste hüppamisnöör (kumm) on ka täpselt nii sätitud, et alla hüpates kastavad nad end poolest kerest saadik jõevette! Jaa ... elamus missugune.

Keskusest on muuhulgas võimalik osta erinevaid bungy hüppe pakette: näiteks perepilet, ehk millega saavad hüpata kaks täiskasvanut ja kaks last, või kolme-silla combo ehk hüpe kolmest erinevast kohast soodushinnaga. Meist siiski keegi hüppama ei lähe, kuigi Heiti arvab, et kui vaja, siis pole probleemi. Ilmselt keegi ei kahtle selles, eriti kui seda oleks vaja mingi seiklusvõistluse käigus.

Jälle hakkab sadama. Suurema maantee asemel valime väiksema, ent ilusa tee üle mägede ja satume ootamatult mälestusmärgi juurde, mis tähistab Uus-Meremaa kõige kõrgemal asuvat kõvakattega teed. Hoolimata pilvedest ja udust on vaated toredad ja tunne võimas. Teeme veel peatuse ühes toredas väikelinnas nimega Wanaka, kust ostame toidu- ja joogivaru ning täidame kõhtu vahvas söögikohas nimega Cow pizza. Sealne koriandriga porgandisupp on üks paremaid, mida olen maitsenud. Ahjaa ja sarnaselt Suurbritanniaga on Uus-Meremaal sageli saadaval kuiv naturaalne siider, mis maitseb imehästi.

Edasi köidavad meie meeli lahedad teeäärsed vaated: näiteks hiigelsuuri broccoleid meenutav mets mere ääres või sillad üle suurte jõesängide. Need sillad muuseas on enamasti üherealised – nii, et korraga saab sõita vaid ühes suunas. Pikemate sildade vahele on ehitatud liikluse lihtsustamiseks ka möödumiskohad, sest mõni sild on ikka üle paarisaja meetri pikk ka. Läheb pimedaks ja algab „opossumijaht“, mis peamiselt tähendab autos uinuvate reisikaaslaste ärkamist, kui Heiti järsult pidurit vajutab. Kuigi teised arvavad, et kuna opossumid kiwide mune söövad, tulekski nende arvutuks veidi vähendada, ei ole rooliv Heiti ja mina kõrval kaarti lugedes päris seda meelt ja meie sel õhtul opossumite arvukust ei vähenda. Vähehaaval hakkab jälle sadama ja paraku sihtkoha poole jõudes sadu ainult tiheneb, muutudes peagi lakkamatuks veevalinguks.

Kohal oleme umbes kümne paiku õhtul ning meie ööbimiskoha Fox Glacier Holiday Park retseptsioonis asuv lahke naisterahvas seletab muretult, et „siin sajabki kogu aeg“ – nii, et homse matka jaoks ilma paranemise lootust eriti ei ole.

Majake, mis meil ammust aega ette kinni pandud, osutub aga meeldivaks üllatuseks. Oleme oodanud askeetlikku tuba, kus kuuekesi kaks ööd peame veetma, aga tegelikult on tegu kolmetoalise (kaks magamistuba, elutuba kööginurgaga + suur dušiga tualettruum) majakesega, kus ennast mõnusasti sisse saame seada. Veidi jahe tundub alguses, aga keerame radiaatorid põhja ja lisaks on voodid varustatud soojendustega madratsitega (kohtame seda veel mitmel pool sellel maal – soojendust on võimalik sisse-välja lülitada ning reguleerida nagu reumahaigete soojenduskotti).

Olemas on ka wifi levi, küll tasu eest aga selle hind ei tapa. Kel vaja, ajab korda mõned tööasjad, siis natuke näksi, väike vein ja põhku – hommikul kell kaheksa on äratus, et jõuda õigeks ajaks keskusesse, kust algab meie matk Foxi nimelisele liustikule.

+13 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]