11.11.2009 päev Bangkokis [väike eelsoojendus budade külastamisele]

[maare] Lennuväsimus enam-vähem välja puhatud ja hommikusöök söödud, suundume linna avastama. Kirsti ja Jaak ei ole siin esimest korda, aga paljud turistide edetabeli vaatamisväärsused on ka neil siiski veel „võtmata“.

Kiire ühendus meie hotelli ja kesklinna vahel tähendab muuseas Bangkoki läbivatel kanalitel paadiga sõitmist. Jah, üks siinne kiire ja autode ummikutest mittesõltuv liikumisviis on paadiliiklus kanalitel. Põhimõtteliselt on tegu nn. liinipaatidega, mis võtavad kindlatest peatustest ootajad peale ning pilet maksab umbes 16 … 19 bahti. Meie hotelli juures asub just üks niisugune peatus ning hommikul lähemegi paadi peale. Kiire sõit, väike ümberistumine ja juba olemegi otse kesklinnas.

Saame vaevalt paadilt maha, kui mina tunnen, et … ohoo, nüüd on vaja ruttu WC üles leida … kliimavahetus või tont teab mis. Nagu tellitult, on silmaulatuses üks kena templikompleks, Wat Ratchanatdaram, mille tagant leiame midagi WC taolist. No on teine küll selline „jalajälgedega“ … ja paber peab omal kaasas olema (mis mul õnneks ka on) aga hullu pole midagi. Pingutusest, palavusest ja tõvest tingituna väljun sealt pika aja pärast higipiisad laubal pärlendamas.

Olemine pole tegelikult väga hull ja ronime siis torni (Loha Prasat) ka, mis WC juures on … või vastupidi. Templisse pääsemiseks tuleb kingad jalast ära võtta ja esialgu on veidi võõrastav paljajalu käia, aga põrandad on seal puhtad ning ongi hea, nn. „üleminekuharjutus“ edasise reisi tarbeks. Tornist näeb veidi linna ja teeme esimesed pildid Buddha kujudest. Kirsti ja Jaak näitavad neile eelmisest korrast meelde jäänud kohti. Päris palav on ja keha on üleni niiske kihiga kaetud. Jalutame kuhugi poole … ma ei mäleta täpselt kuhu, sest otsin silmadega jälle kahte maagilist tähte … Lõpuks astun ühte hiinlaste restorani sisse ja õnneks juhatatakse mind küsimise peale lahkesti kohe õigesse paika. Uhh … vähemalt korralik potiga värk. Ega kõhuhäda Aasias pole naljaasi.

Kui mõne aja pärast tänavale saabun, on teised mingi kohaliku tüübiga jutule saanud. Viimase vahendusel on juba tellitud päevane programm: erinevate vaatamisväärsuste külastamine tuk-tukiga, mille eest peame kamba peale välja käima 20 bahti, ehk alla 7 krooni. Mulle jäetakse küll algul ütlemata, et selle hinna saamiseks oleme lubanud külastada ühte kalliskivide lihvimise- ja ühte rätsepatöökoda, aga jube odav igatahes. See on just seesama äri, mille eest LP ja reisifoorumid hoiatavad, aga kuna meil aega küll, siis võib öelda, et ka kalliskivide lihvimise- ja rätsepatöökoda on huvitavad ja väärivad vähemalt korra külastamist.

Tüüp jääb ise sinna tänavanurgale maha, aga tema tuk-tuki mees korjab meid peale ja sõit läheb lahti. Täpselt me aru ei saa, aga tundub, et meie juht saab selle eest, et meid kalliskivitöökotta ja rätsepa juurde viib, tasuta bensiinitšeki. Loomulikult järgneb nii kalliskivide lihvimise töökoja kui ka rätsepatöökoja külastamisele suur müügisaal. Aga seda polnud liiga palju ja ostmise kohustust meil polnud. Võtame ära enamiku Bangkoki „must see“ vaatamisväärsusi, nagu seisev buda, istuv buda, lamav buda ja lisaks hulganisti templeid.

Plaanime oma ringi lõpetada kuningalossi külastamisega, aga, kuna meil pole piisavalt pikkade varrukatega särke ning piisavalt pikki pükse, siis loobume kuningalossist. Tegelikult oleks saanud vajalikud riideesemed laenutada, aga otsustame jätta selle juba järgmiseks korraks kui Bangkoki külastame.

Sööme mingisuguses kohalikus sööklas lõunat ja teeme siis paadisõidu Chao Phraya jõel, ning päeva lõpuks proovime ära ka linna kohal kõrguva rongiliini, Skytrain – jälle ilmselge võit tänaval valitsevates ummikutes olemise kõrval. Huvitav, kui Tallinnas oleks sarnane Skytrain, mis sõidaks näiteks sadamast läbi kesklinna lennujaama ja veel mõnele „mäele“, palju siis Tallinna linnas autoummikuid üldse oleks … Bangkokis Skytrain veel lennujaamani ei sõida, aga selle liini teed juba ehitatakse.

Lõpuks oleme linna uudistamisest ja palavusest täiesti väsinud. Lisaks hakkab kiiresti pimedaks minema nii, et koduhotelli poole suunduvas paadis istume juba tulede valgel. Paat on täis, sest linlased sõidavad koju. Kuna peatuste nimesid keegi meile ei ütle, inglise keelt keegi ei räägi ja ülestõstetud kile tagant on näha väga vähe, siis osutub asendamatuks abimeheks Heiti GPS, mille abil saame teada, millal meie peatus tuleb ning jõuame isegi õiges kohas täistuubitud paadist maha trügida.

+7 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.009 seconds]