26.11.2008 San Juan [San Juan, Casa Bacardi, outletid jm]

[maare] Päevaplaan nägi ette järgmist: hommikusöök, tutvumine San Juan vanalinna vaatamisväärsustega, Bacardi tehase külastus, shopping ning veelkord tutvumine San Juan vanalinna vaatamisväärsustega. Ja kõik ettevõetu tegime kuhjaga ära :).

Kuna Jaak ja Kirsti olid hommikul varasemad ärkajad, läksid nad omapäi jalutama, plaaniks „võtta ära“ kaks merekindlust – San Cristobal, mis asus hotelli lähedal ja veidi kaugemal nö. teises vanalinna otsas asuv El Morro. Tuli aga välja, et nad olid liiga varajased – kuna San Cristobal tehti lahti alles kell 9:00 siis suundusid nad esimesena kaugemat, El Morrot külastama.

Nüüd võiks öelda jälle klassiku sõnadega, et „kui meie San Cristobali juurde jõudsime ...“, aga ei. Kuna Jaagu saadetud SMS jõudis kohale kahetunnise hilinemisega, olime meiegi varsti San Cristobali kinniste väravate ees. Aga õnneks sai kell paari minuti pärast 9 ja kindluse värava juures muru niitev asjamees viipas, et oodaku me veidi, kohe tehakse uksed lahti.

Nii leidsime ennast uhkes üksinduses seda suurt kindlust kaemas. Sisse astudes tervitas meid veel plakat, et täna õhtul siinsamas väljakul kohalike tantsude õhtu ... „ooo“, jõudsime juba rõõmustada, kui valvur ütles, et see on eilne silt. Et tantsuetendus pidi siis toimuma igal teisipäeval (pärast arutasime omavahel, et küllap seotud ka kruiisilaevade plaanilise külastusega, kuna teisipäeva õhtul oli neid sadamas tõesti mitu).

Nojah, aga San Cristobali kindlus oli piisavalt suur, et me kolasime seal tubli tunnikese. Ikka ühest trepist üles ja teist käiku pidi alla. Nii mitu korda järjest :). Kuna me pole kunagi kuulunud turistidele mõeldud vaatamisväärsute külastamise fännklubisse, väsisime varsti ning kõht tuletas meelde, et hommikusööki pole me veel söönud. Nii otsustasimegi, et vaatame seda teist, El Morro kindlust järgmisel hommikul, sest enne äralendu New Yorki jääb täpselt niipalju aega. Tegime hoopis tagasiteel hotelli ühe hea hommikusöögi „Jurta“ nimelises söögikohas. Toit oli hea ja tundus, et maitses just kohalikele, turiste ei paistnud söömas olevat.

Kell hakkas näitama ühteteist, kui me ennast hotellist autoparkla poole asutasime, et sõita ekskursioonile Bacardi tehasesse. Tehas ise oli San Juanist lääne poole, nii 20 minutit autosõitu. LP ega meie kasutada olnud kaart ei olnud just liiga täpsed selle koha leidmisel, aga peale mõningast ekslemist (tegelikult kui õigel ajal märgata, näitasid ka kiirteelt viidad otse tehasesse), olimegi kohal. Noh, igaljuhul Casa Bacardi ehk Bacardi tehase külastuskeskus oli võimas turistilõks – jällegi veeti meid sadakond meetrit elektriautoga (pigem rongiga) külastuskeskuses ringi ja siis anti meid giididele „pureda“ :). Kokku vist teenindas meid vist neli giidi – üks igas ruumis ja igal oma jutt rääkida. Pildistada võis ainult päris alguses ja lõpus, vahepeal ei tohtinud aga ega suurt midagi polnud pildistada ka. Suvisel Šotimaa reisil külastatud viskitehased ja õllepruulimiskoda olid eheduse poolest sellest ikka vaksa jagu üle. Aga tegelikult kogu asi töötas nagu õlitatult. Pärast peatus too elektriauto otse suveniiripoe ees ning kõik see kamp turiste ostis mis jaksas – eelviimases ruumis oli mees baarileti taga teinud ka korraliku müügitöö ära.

Turistilikkusest hoolimata tasus Casa Bacardi külastamist. Üht-teist sai rummitootmise ajaloost Bacardi poolses tõlgenduses jälle teada (varasem kogemus on mul Kuubalt, Havanna Club’i kohta) ning pealegi – kohe alguses anti meile talongid, mille eest sai igaüks kaks kokteili külastuskeskuse baarist tasuta tellida :). Piletiraha ei küsitud kogu selle lõbu eest sentigi – muuseas, olime enne kuskilt lugenud kellegi muljeid selle kohta, kuidas hotellist müüdi sedasama ekskursiooni 45 USD eest inimese kohta :).

Nonii, peale kahte rummikokteili ongi ju õige aeg shoppama minna :). Tegelikult oli meil shoppinguplaanid hoopis New Yorki tehtud – mitte et me erilised poehundid oleks, aga kui pea kõik sõbrad / tuttavad enne reisi küsisid, et kas shoppama ikka lähme, otsustasime üldsuse survel siis meiegi minna. Aga et New Yorki pidime me jõudma otse Tänupüha (Thanksgiving Day) õhtul, ei olnud me sugugi kindel, kuidas ja kas Tänupüha järgsel reedel ning nädalavahetusel poed üldse lahti on (khmm ... oh meid ullikesi ... aga sellest kirjutan edasi New Yorki peatükis juba). Nojah, Jaak meenutas veel kogemust „mitte kunagi magavast Hong Kongist“, mis kohaliku uue aasta pidustuste ajal oli rohkem välja surnud kui pühapäevane depressiivne Eesti väikelinn, ning oligi plaan valmis: esmase poodlemise teeme ära Puerto Ricos.

Oma ringsõitudel olime näinud kahte suuremat outletite keskust siin saarel – üht San Juanist kuskil 50 ... 60 km lääne poole, Barceloneta nimelises kohas, ja teine Canóvanas – umbes 20 km San Juanist ida poole. Ehkki olime juba San Juanist lääne pool, otsustasime siiski sõita Canóvanas’esse.

Outletite maailmaks oli ilmatu pikk maja, tuntud ja vähem tuntud brändipoode ridamisi reas. Esialgu kokkulepitud tunnist sai kergesti kaks ja kolme pärast lahkusime üsna mitme kotiga. Jah, Tommy Hilfiger-is sai niigi odavatest hindadest pool veel alla, Calvin Klein oli täitsa odavate kaupade pood ning kingavalik Skechersis meeletu. Jah, peame endale tunnistama, langesime tol päeval asjade maailma ohvriks ... õnneks küll mitte tagasipöördumatult :).

Tagasi San Juanis pesime poeväsimuse maha ning läksime jällegi vanalinna uudistama ja õhtust sööma. Pärast nautisime oma viimast ööd Puerto Ricos ikka hotelli katuseterrassil. Muuhulgas vaatasime hommikul tehtud pilte ja avastasime, et San Cristobali ja El Morro kindlused nägid pildi pealt kaunis ühtmoodi välja – viimase juures oli ainult vahva surnuaed ja papagoid muruväljakul :). Et sellest, kui järgmisel päeval ei peakski teist kindlust vaatama jõudma, polegi hullu midagi (andku ajaloohuvilised mulle andeks). Nojah, päevamuljed ei laskunud vist vara magama minna ja nii avastasime, et kolmapäeva öö on San Juanis küllalt tormakas. Meie hotelli kitsukesele tänavale rahvast muudkui kogunes ja sealsete baaride ees oli enne südaööd juba tore melu!

Kirsti otsustas siiski mõne aja pärast põhku keerata ja Jaak läks teda saatma, lubades varsti tagasi jõuda. Nii oligi, Jaak saabus varsti meie tuppa ja hõõrus kaht kätt kokku: nüüd lähme La Perlasse – linnajakku, mis asus otse mere kaldal San Juani vanalinna müüri ja mere vahel ning kuhu LP soovitas tungivalt mitte oma nina pista, pidavat väga ohtlik kant olema. No me (õigemini eriti Jaak ja Heiti) ei saanud ju seda uurimata jätta! (Muuseas, Kirsti targa naisena oli Jaagu plaani kohe ära tabanud – pärast ta kirjeldas, kuidas Jaak täiesti eba-Jaagulikult oli ladunud enamuse raha, krediitkaardid, fotoaparaadi ja mobiiltelefoni hotelli tualettlauale ning siis teatanud, et läheb linna niisama jalutama :)).

Nii me siis läksime. Ise arutasime, et pole sellel linnajaol ilmselt häda midagi, kindlasti mõni purjus inglise poissmees on seal ringi käinud, rahakott pükste tagataskust välja upitamas, on sellest siis ilma jäänud ja nüüd on kant kohe ohtlikuks nimetatud. Pealegi, päeval olime linnamüürilt alla kiiganud ja tundus pealtnäha selline täiesti tavaline, paari-kolme kvartali suurune veidi räpasem linnaosa olevat.

Mida edasi, seda vaiksemaks jäid vanalinna tänavad. Lõpuks jõudsime tänava äärde, mis läks allamäge – otse La Perla linnajakku viiva väravani linnamüüris. Heiti jäi fotoaparaati seadistama ja meie Jaaguga astusime edasi. Nii 50 meetrit oli väravani jäänud, kui äkitsi seal seisev kamp meile taskulambid näkku suunas: mida te tahate siit gringod? Kuskilt ilmus välja suur karp, selle kaas tõmmati lahti ja ... kaane alt paistis igat sorti uimastavaid aineid. „Ah ei taha! Tõmmake siis minema, mida te üldse siis siit otsite?“ ... või midagi sellist hüüti üsna ähvardavas toonis. Jah, ega me pikalt mõelnud, adusime, et LP-l oli seekord õigus olnud ja sinna linnaossa ei ole tõesti tark minna ...

Seiklusejanu ei olnud aga sellest vahejuhtumist veel täiesti kustunud ja astusime sisse lähedal asuvasse baari, ja võtsime endile joogid. Baar oli lahe, ei ühtegi turisti, kaks musta meest mängisid trummidel pokkeriautomaadile back-i. Kui sellest seltskonnast pilti vaikselt tegime, astus Heiti juurde pikk, isegi Jaagust peajagu pikem mees ja lubas, et meil on siin küll very safe, aga pilti teha rohkem ei tohi :).

Lõppuks otsustasime siiski tagasi hotelli poole minna. Aga no kus sa saad tuppa minna, kui hotelli ees käib pidu ja pillerkaar! Jälle mõned joogid ning sõbrunesime kohapeal elava, ent saksa päritolu selliga, kes teadis Eesti kohta öelda kohe: aa Jüri Jaanson! Vaat, selline mees on see meie Pärnumaa mees!

Noh, järgmine magamakukkuja olin mina, kui Heiti ja Jaak veel vist tunnikese (või paar) pidutsesid ja nagu tehtud fotodest aru saime, tegid ööklubideski ühe tiiru :).

+11 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.004 seconds]