15.11.2008 Stockholm - Fort Laudertale [turvakontroll, turvakontroll, turvakontroll]

[maare] Hommikune lend Stockholmist Londonisse kulges plaanipäraselt. Mingit kardetud pagasi lisatasu meilt ei küsitud, ehkki käisid kuuldused, et nende odavate piletite tõttu lisas lennukompanii otsa pagasi tasu. Ilmselt rohkem kui ühe koti eest oleks ehk küsitud aga meil oli iga nina peale täpselt üks pakk pagasisse panna.

Kuigi meie marsruudiks oli Stockholm – London – Boston – Miami, saime pagasi check-ida ainult Bostonini – sealt edasi pidi olema siselend ja nii pidime selle vahepeal lihtsalt välja võtma, koos pakkidega piiri ületama ja siis uuesti pagasi ära andma.

Lennuk oli OK, pakuti maitsvat võileiba ja jooke ning alkohol oli sellel lennul tasuta, kui samas London – Boston lennul ja edasi tuli alkoholi eest maksta 6 USD ühikust (neid lende opereeris American Airways, esimest aga British Airways). Lend oli kokku umbes 3 tundi pikk.

Londonis jõudsime kenasti ühest terminalist ka teise matkata ja polnudki enam palju vaja oodata kui suur 777 Boeing meid juba ootas. Ajagraafik oli täpselt paigas, nii täpselt, et Jaagul polnud aega isegi suitsu teha ja mina jäin ilma oma lennuhirmu vastasest veiniklaasist ilma :). Läbisime ka kaks esimest turvakontrolli – algul lennukilt maha tulles ja pärast Bostoni lennukile minnes. Viimane kontroll hakkas meenutama juba, kuhu reisime – Jaagul kästi kingad jalast võtta (hmm ... peale seda kui need olid seitse tundi järjest jalas olnud :P) ja mingi mees tõmbas pöidlaga talla alt läbi :). Samal ajal oli Jaagul kaks tulemasinat kaasa võetavas seljakotis, mida aga kontroll sugugi üles ei leidnud ... ei siin, ega edaspidi. Mina olin ennast lennuhirmu tõttu enne reisi varustanud karbi xanax-i ja mingite rahustavate tilkadega (Valocordin Diazepam) – igasuguste rahustite ülevedamine teatavasti (ka oma tarbeks), on kahtlane. Need aga kusagil samuti ametnike huvi ei äratanud.

Eelnevalt olime palunud Estraveli toredal reisikonsultandil, Karmenil, meile kohad lennukis broneerida. Aga kuna tulime selle idee peale hilja, siis suhteliselt pikale lennule (7.5 tundi) Londonist Bostonisse saime ikkagi kohad kahes erinevas viieses reas ja täiesti keskel. Ma ei tea mispärast, aga äkki tuli Kirsti ideele, et prooviks Londonis küsida kohti kõrvuti ... selgus, et no problem – meie vanad boarding passid rebiti katki ja meile anti uued kohad. Seejuures eriti edevad: kohe esimeses reas peale äriklassi – mis tähendas, et ruumi jalgu sirutada oli isegi Jaagul.

Boeing 777 on siiski päris mugav lennuk – istmed mugavad, igaühel on oma ekraan video ja muusika tarbeks ja seda isegi meil, kellel eesistujat ja selle seljatuge polnud – saime ekraani istme käetoe seest välja tõmmata (tõsi, Jaagu oma küll ei töötanud). Siiski peab ütlema, et kodust kaasa võetud Kosh kõrvaklappidest tuli heli umbes 8 korda paremini, kui lennukis pakutute omast, aga siiski. Toit lennukis oli muuseas suurepärane (õhtusöök ja hommikune pitsalõik), aga nagu eespool kirjutasin, alkohoolseid jooke tuli osta 6 USDi tükk (st. purk õlut või pudel veini). Lend ise oli täitsa OK, natuke raputas, aga üle ookeani lendudel on see ju täitsa normaalne – raputas nii vähe, et isegi mina oma lennuhirmuga olin suhteliselt rahulik :).

Maandumine Bostonis ja jällegi veidi luiskamist tollis – sest tegelikult oli meil pagasis (mille pidime ju välja võtma ja endaga koos üle piiri tarima, veidi alkoholi ja kõik need minu rahustid ...). Vahele ei jäänud ja passikontrollis sõrmejälgi andes saime kiidelda peatse viisavabadusega (meie saabusime 15.11, viisavabadus 2 päeva hiljem). Midagi muud hullu ei olnud, vaid mõned küsimused, et kus töötame, kuhu reisime jne. Olimegi Ameerikas!

Järgmise lennuni oli veidi aega, otsustasime Bostoni lennujaama McDonaldsis teha esimesed burgerid – ikkagi Ameerika ju :). Uudistasime veel veidi ringi, kui oligi aeg lennule minna. Boarding ... ja lennukis istusime pea tunni, enne kui õhku saime, sest: „midagi elektrisüsteemis vajas parandamist“ (jälle!). Peab ütlema, et see ei lisanud mulle just täiendavat julgust ja kui ka õhkutõus oli veidi ebastabiilne (kapteni sõnul külgtuulest tingituna), ei olnud see lend minu jaoks nüüd liiga mugav (ilmselt olin ka väsinud juba). Aga noh, läbi ta sai ja lõppeks olime Miamis!

Lennujaamast sõitsime Dollar rendi väikebussiga sealsesse büroosse ja saime Heiti poolt varem broneeritud auto kätte. Broneeringus oli Heiti klassiks valinud midsize SUV ning selliselt saime endale hõbedase Ford Edge 3.5L Duratec V6 mootoriga. Mahutas toredasti meid ja meie asju, ning kuna meie reisiplaan nägi ette, et Miamis peatume alles hiljem, panime kohe Fort Laudertale (umbes 53 km lennujaamast ehk veidi alla tunni) poole ajama. Mina uinusin nagu nott ...tut ilmselt pingelangusest ja ... võetud xanax-ist. Ärkasin alles siis kui Jaak ütles, et nüüd ruttu-ruttu hotelli ...

Fort Laudertale’is broneeritud hotell Avalon Faterfront Inn oli täielik pettumus (98 USD kahene tuba kööginurgaga). Nojah, magada sai (kui lülitasid välja müriseva konditsioneeri) ja no otseselt väga must ka ei olnud (kuigi Kirsti ja Jaak aga ütlesid, et nende linadega olla siiski peale viimast pesu vist magatud ...) aga veebilehe põhjal ootasime midagi enamat. Pikast lennureisist väsinud kehadele aga piisas sellestki.

+2 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.008 seconds]