13.07.2008 Inverness, viskitehased ja Gairngorm rahvuspark [Scotland Malt Whisky Trail]

[maare] Peale hommikusööki võtame suuna Scotland’s Malt Whisky Trail suunas. See on siis nagu kohalike viskitehaste vaheline ringreis. Suuri plaane me ei tee ja üle kahe viskitehase võtta ei plaani.

Et aga on pühapäev ja enamus viskitehaseid ootavad külastajaid alles kella kaheteistkümnest (me oleme siinmail varased, sest B&B hommikusöögiajad langevad tavaliselt kuskile poole üheksa lähedusse ja nii oleme üheksast juba rivis), otsustame võtta mitte kõige kiiremat teed esimese distillery-ni ja põikame teel läbi Cawdor nime kandvast asulast, et sealset lossi imetleda. Lossi ja selle aedadesse sissepääs maksab 8 £ üks inimene, aga otsustame siiski võtta täisvariandi (odavamalt oleks saanud vaid aias jalutada). Cawdor Castle on põnev, pakub meile rohkelt uudistamist, rohkem kui eelnevalt külastatud Dunvegan Põnev on ka seetõttu et üks lossiemandatest aeg-ajalt ka ise seal elab. Lossiaed on selline lopsakas, nagu ka Dunvegan-i omas – siinkandi talvine pehme kliima lubab kasvada puil-põõsail, mida Eestimaal näha ei õnnestu. Lossihoovi tagant lähevad veel metsarajad, pikem neist isegi kuni viis miili pikk. Meie võtame seekord natuke lühema :) variandi ja uudistame sealset loodust – jaa mõnusa hommikuse tervisejooksu saaks siin mägijõe kahel kaldal küll. Loodetavasti oskavad lossielanikud seda kõike kenasti kasutada.

Kell sai märkamatult niipalju, et oli aeg võtta ära esimene viskitehas. Valisime selleks Cardhu nimelise koha, mis, nagu hiljem selgus, kuulus Johnny Walker kontsernile. Esialgu tundus, et oleme seal küll ainsad külastajad, aga kui me pool tunnikest ekskursioonini ootama pidime ja tutvustava video vaatamise lõpetasime, oli meid kogunenud juba kenake kümnene grupp. Ekskursiooni ajal pildistada ei lubatud ja paluti isegi välja lülitada mobiiltelefonid!?

Tehas ise oli väike, selline armas aga ekskursioon oli samas ise ka suhteliselt põgus. Noh, ära võiks veel nimetada, et tehase loojaks oli olnud naisterahvas :) ja seda, et saime n.ö esimese lähitutvuse viskitootmise protsessiga. Ja laohoone oli muidugi muljetavaldav :). Pärast oli ka väike degustatsioon ja kõigile anti klaasipõhjast natuke viskit maitsta. Müügiohvreiks me ei läinud ja pühkisime minema järgmise tehase poole.

Jah, ega kerge ei ole see viskitehaste külastamine. Kõht kippus kole tühjaks aga aega ei olnud sugugi süüa. Siiski järgmise, Glenlivet nimelise tehase juurde oli tehtud külastajatele korralik keskus ja sealt saime ka kiiresti ühe koogi (ja õlle :)) nahavahele, et kindlama tundega uuele ekskursioonile minna. Ehkki tutvustavatest brošüüridest olime teisiti aru saanud, oli see tehas suurem eelmisest. Aga sest polnud midagi – ekskursioon iseenesest oli põhjalikum ja saime jälle uusi asju teada. Näiteks seda, miks pildistamine ja mobiilid keelatud – väidetavalt pidi see ohtlik olema, kui liigume piirituseaurusid täis ruumides. Aurusid oli, seda küll, aga samas jagas giid meie prantslastest ekskursantidele välja audiogiidid nende omas keeles ning ma ei ole küll kindel, et need näiteks mobiilist ohutumad on.

Veel saime targemas selles osas, et miks viskitehaste juures olevad basseinid lõhnavad nagu suured maltoosaanumad – nende tiikide vett kasutatakse destilleerimisprotsessi juures jahutusveena ja nii nende vesi siis mõnusmagusa lõhna juurde saabki. Ja teame nüüd ka, mis vahe on blended whiskey-l i>ja single malt whiskey-l. Esimene neist on siis erinevate viskitehaste toodangute segu ja teine on ühe ja sama tehase väljalase, mida pole rohkem segatud kui vaid erinevaid tünne omavahel. Ja mõned muud peensused ka veel :).

Eriti uhke oli aga Glenlivet tehase degusteerimine. Maitsta anti korraga 12, 15 ja 18 aasta vanust viskit, küll paljalt, küll veega segatult. Saime omal nahal erinevusi testida. Päris põnev kogemus. Sellest hoolimata nentisime aga, et viskisõpru meist ei saa ja jääme endiselt veini / õlle / siidri juurde kindlaks :).

Viskitutvus tehtud ja aeg oligi juba suunduda ööbimispaigani. Selleks olime valinud Cairngorm rahvuspargi n.ö sissepääsu – Aviemore nimelise linnakese. Kena väike (suusa) kuurortlinn – Cairngorm on üks vähestest Šotimaa talvistest suusakeskustest. Öömaja otsimisega kaua ei läinud, Gairngorm külalistemaja peremees Peter tutvustas imekenasid tube ja kui neid esialgu kalliks pidasime, siis sularahas tasumise korral saime kiiresti 10£ võrra hinda alla (tegelikult esimest korda siinmaal, muidu öeldi väga konkreetselt, et kahju küll aga küllap leiate endale sobivama hinnaga siit lähedalt – ühesõnaga kauplemist eriti ei olnud). Noh siiski oli see kalleim meie senistest ööbimistes – 60 £ toa eest, aga ka üks ilusamaid ja mugavaimaid tubasid siiani üldse. Etteruttavalt võib öelda, et hommikusöögi valik ja küpsetatud peekon oli ka üks parimaid. Ning seni suhteliselt harv internetiühendus ka olemas, kui peremehelt koodi küsisime – tasuta.

Turismiinfo oli kinni juba, seetõttu jäid tegemata täpsed plaanid järgmiseks päevaks – kas jalgratas, kajakk või hoopis jalgsiretk – eks hommikul näeb. Kauaks jäänud õhtusöögi tegime lõpuks pilgutava öökulli (The Winking Owl) nimelises kõrtsis. No midagi pole öelda, väga tore koht, head joogid, tore õhkkond ja minu fishermans platter ning Heiti haggis-iga täidetud kanarind maitsesid hästi. Juurde ikka rohkesti friikartulit ka ... oeh ...

Õhtu lõpetasime Scottish ceddar-i ja valge veiniga. Viimast sai ehk veidi liiast ... hommikul andis vähe tunda.

+8 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]