01.09.2007 Suleymaniye hamam [tõeline Türgi saun]

[heiti] Täna siis algul rannapäev ja pärast saunapäev. Kuna aeg hakkab otsa saama, siis ärkame varem kui tavaliselt ja erinevalt tavalisest jätame ära ka hommikuse jooksu ja ujumise. Teeme kiire hommikusöögi ja sõidame siis kohe sadamasse (Kabatas). Ebameeldiva üllatusena ei mahu me esimese valitud laeva peale (10:45), täna ju laupäev ja inimesi on sadamas tõesti palju. Nüüd mõistame ka, miks eile inimesed ennast väravatest läbi kitsasse ooteruumi pressisid. Sest kui oled värava taga, ei pruugi sa enam laeva mahtuda. Et asi kindel oleks ja me järgmisele laevale (11:30) mahuks, seisame pool tunnikest rahvamassis järjekorras. Täna on ilm veel kuumem, kui varasematel päevadel, vast mingi 34°C. Katsume siis eilse vea parandada ja täna õigele saarele minna.

[maare] See õnnestubki ja peale poolteist tundi laevalael praadimist maabume Heybeli saarel. Eilse saarega võrreldes on tegu ikka tunduvalt turistlikuma saarega, sadamas mitmed söögikohad kliente ootamas. Rattalaenutuses on samuti eilsega võrreldes lausa kvaliteetrattad :). Ja hind odavam kui Robinsoni juures – 2 EUR tund. Mamburilt võetakse ID-kaart pandikski.

Kerge eine ja siis randa otsima. Jälle rattaga kolmekümnekraadises päikselõõsas mäest üles, leemendame kõik higist. Alguses uudistame üht väikest armsat randa, ent seal oleku eest küsitakse raha ning otsustame tasuta randa otsida. Heiti tormab ees ja tuleb veidi aja pärast tagasi sõnumiga, et eespool on ilusaid kohti. Kõikjal metsa all on endiselt rohkesti prügi aga kohalikud ei lase ennast sellest häirida ja päevitavad rahulikult nendesamade hunnikute keskel, et mitte öelda otsas. Meie otsime vähe puhtama kaljunuki ja seame ennast seal laagrisse. Kõrval harjutavad vettehüppeid kohalikud noormehed. Naisi ei kusagil, nagu ikka.

Heiti läheb jälle mõne aja pärast tippe vallutama ning meie peesitame kaljude otsas. Vesi on mõnus ning isegi veidi jahutav. Vette ja veest välja saamine on kaljunuki otsas küll veidi keeruline aga mis siis. Siin on kahju, et unustasime maha maskid ja torud, oleks hea snorgeldada olnud. Ruttu läheb siin sügavaks, kohalikud noored hüppavad uljalt vette, meie oleme veidi tagasihoidlikumad ja libistame end tasapisi vette. Mõnus on :)

Heiti tuleb avastusretkelt tagasi, muljetab ja naudib õllesõõmu. Kohalikud noored meie kõrval korjavad veest midagi, löövad selle midagi kivi vastu puruks ja söövad sealt midagi seest midagi. Inglise keelt nad ei oska ja nii küsin kehakeeles, et mis see on. Üks toob mulle näha – miski okkaline nagu merisiil, sellise kõva koorega ja sees on pruun kalamarja moodi asi. Julgen maitsta. Maitse on ka nagu toores kalamari. Poisid naeratavad ja ronivad oma kaljude otsa tagasi. Kui ära läheme, siis tulevad kribibal ja aitavad minu ja Hele ratta mäest üles tirida :).

Sadamasse saame üks-kaks-kolm mäest alla. Enne laeva teeme jälle kiirsöögi: seekord saia kalaga, mida praetakse rohkes õlis, ent maitseb hästi. Seekord oleme valinud selle kiirema laeva, mis on konditsioneeritud ja näeb välja nagu kohalik super-sea-cat. Heiti kahjuks peab leppima põrandakohaga aga kohe kui laev kohalt võtab, on silmad ka kinni ja ärkame alles sihtkohas. Ees ootab külastus türgi sauna ehk hamami.

Oleme valinud sellise, turistidele mõeldud hamami, kus naised / mehed koos on. Buss tuleb hotelli järgi ja viib meid kohale. Hamam ise on ikkagi selline ajalooline, mitte euroremonditud majas. Koha peal viiakse meid ümber riietumiseks mõeldud kabiini ning antakse meestele rätikud ümber panemiseks ja tüdrukutele lisaks veel bikiinid (pikemate säärtega püksid ja rinnahoida). Kasutada võis ka omasid muidugi. Jalga anti puust plätud, millega käia küll eriti ei saanud :).

Edasi juhatati meid sooja ruumi, kus siis soojade kivipinkide peal koos teiste saunalistega lamasime ja poore avasime :). Umbes paarikümne minuti pärast tulid pesijad-masseerijad. Selles turistisaunas olid need kõik mehed, tavaliselt on muidu naistepoolele ikka mehi ja vastupidi ei lasta. Soojast ruumist olid eraldatud väiksemad pesemisruumid, kus olid sellised kivist lauad, millel pesemis-masseerimisrituaal aset leidis. Kutid ise valasid endale iga natukese aja tagant külma vett pähe ja muudkui vehkisid pesta. Vahtisime kogu protseduuri huviga.

Siis oli meie kord. Alguses pani mees sind istuma, tervitas ja tutvustas ennast, surus kättki. Siis uhas su veega üle ning hõõrus keha spetsiaalse kareda nahka kooriva kindaga. Ise ümises laulda. Siis talutas pesemislavatsile pikali. Võttis suurest vahutavast kausist mingi imeliku, nagu marlikoti, mille ajas õhku täis ja selliseks ümmarguseks. Sellest pigistas siis sinu peale vahtu, nii, et olid üleni vahune. Algas pesemis-masseerimisprotseduur. Uhh ... see oli päris huvitav elamus! Kõhetul meesterahval, kes mind teenindas, olid väga tugevad käed. Ta leidis üles kõik kõige valusamad kohad, nii, et massaaž oli küll lühike, ent see eest väga intensiivne. Hele ültes pärast, et tema ei ole vist enne nii head massaaži saanudki (tema hinnangut tuleb sellepärast eriti arvestada, et ta ka ise selle alaga leiba teeninud on). Kutt aga ümises laulda ja muudkui vehkis, ise ennast vahelduvalt veega üle kallates. Kogu ruum oli ikka soe ju. Mitte selline kuum nagu Eesti saunas, ent soe ja niiske. Kokkuvõttes päris palav. Jaa, saunapesija amet on sealmaal üks kummalisemaid ameteid. Kerge ka kindlasti mitte.

Kui mõlemalt poolt pestud sai, aidati sind uuesti püsti ja istukile. Järgnes pea pesemine ja kerge massaaž. Ikka üleni puhtaks :). Pärast veel uhati veega üle mitu korda, nii, et võttis puristama. Siis soovis meesterahvas kõike ilusat ja protseduur oligi läbi. Liikusime järgmisesse ruumi, kus meid võttis vastu järgmine noormees. Seal saime märjad riided ära võtta ja ümber kuivad rätikud. Noormees lehvitas veel ise rätikuga tuult, mässis õlgade ümber veel ühe räitku, kuivatas pea ja seadis ühe väiksema rätiku veel pea ümber. Täisteenindus :). Puuplätudega kobistasime järgimisesse ruumi, kus sai lõõgastuda ja soovi korral jooke nautida.

Pärast saunaskäiku oli väga mõnus tunne. Tõesti, uskumatult värske ja hea oli olla. Lasime endid ka hotelli tagasi sõidutada ning planeerisime õhtul veel välja minna. Enne, kui aga minekule asutasime, kadus elekter meie linnajaost. Tundust, et midagi väga erilist selles asjas nüüd ei olnud, kohalikud süütasid küünlad ja kõik sujus endiselt. Võtsime suuna Marmara mere poole ja maandusime restoranis, millest igal hommikul mööda jooksnud olime. No selle poolest olime kuulsad küll ja sealsed töötajad tervitasid meid auavalduste saatel :)). Mamburist sai koheselt king Mart ning teenindaja nimetas end sultan Murat´iks. Elektri puudumine ei paistnud restoranibisnist häirivat. Jällegi organiseeriti meile vesipiip oma varudest ning nautisime viimase õhtu pidusööki täiel rinnal.

+11 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]