29.08.2007 Sinine Mošee, Topkapi palee ja laevareis Bosporuse [tõsine turistipäev, koos meeldejääva trammisõiduga]

[maare] Hommik algab kerge jooksu ja suplusega Marmara meres. Kohalikud, kes oma poodide ja restoranide ees askeldavad, vaatavad meid imestunud nägudega, sest tervisejooks ei tundu siin just populaarne olevat (nojah, palav on ka). Meie hotell on Marmara mere ranniku lähedal ja sealse rannapromenaadi äärest me ka ujuma läheme, kuigi päis ujumiskoht see just pole (umbes nagu läheks Russalka juurest Pirital merre). Aga võrreldes teisel pool linna oleva Bosporuse väinaga, on vesi talutavalt puhas, vähemalt peale vaadates. Ja nahk ei karju ka hiljem. Üksikutele, end rannapromenaadil laagrisse seadnud kodututele algab hommik siis paljutõotava vaatepildiga: kaks heledat naist koorivad nende nähes end bikiinide väele (islamimaa ju ikkagi) ja kaovad vette! :).

Hommikusöök on türgipärane nagu reisiraamatus kirjas: kurk-tomat, oliivid, sai, juust ja mitmet sorti moosid ning maitsestatud ja maitsestamata mesi. Arbuus ka. Kõhu saame täis, ainult kohvi on lahustuv, mitte tavapärane türgi oma.

Päevaplaani mahub täna jällegi erinevate turistiatraktsioonide külastamine: kõigepealt Topkapi palee, siis Sinine Mošee ja lõpuks Vürtsiturg, kuhu meie Heitiga juba teist korda maandume. Topkap on suur ja ilm on palav, huvitavaim osa on Haaremi osa. Me ei ole just erilised turistikohtade ja muuseumite külastamise aktivistid ja seepärast oleme peale Topkapi juba kaunis väsinud. Aga käime ka Sinisest Mošeest vapralt läbi. Pärast hea kõhutäis kohalikus kebabipubis ning Vürtsiturg. Kaupleme usinasti. Saame õnnelikeks õunatee ja ja päikeseprillide omanikeks (originaal, Chanel :)).

Peale edutut postkontori otsimist, läheme ja teeme veel ühe kohustusliku turistireisi: laevareisi Bosporuse lahel. On lai valik laevu millega minna: public boat, ehk suurem laev ja väiksemaid eralaevukesi. Public boat maksab vist 6 liiri nägu. Meie valime vähe väiksema eralaevukese ja tingime hinna algsest 80 liirist (nelja peale) neljakümnele (seega siis 10 liiri nägu). Sõit kestab umbes poolteist tundi. Tore. Aga Bosporuse laht on tõesti väga kole must ja saasta täis. Millimallikaid ja näljaseid kalu on vees hoolimata sellest küllaga.

Ega palju rohkem me selle päevaga ei jõudnudki. Või tegelikult, meile oli Helega päeva elamuseks trammisõit :). Tööpäeva lõpu tramm oli keskmiselt pungil, mis andis kohalikele meesterahvastele suurepärase võimaluse end valge naisterahva vastu liibuda ning seista trammis peopesad väljaspoole, täpselt nii, et nagu kogemata oli käsi vastu naise peput. Lõpuks oli see päris kurnav juba ja küll oli hea meel, kui meie peatus tuli. See mees, kes minu selga oli liibunud, tuli meiega koos maha ja ootas veel tükk aega trammipeatuses kuid loobus, kui nägi et me temast välja ei tee ja et pealegi on meil omad mehed kaasas. Kuigi peab ütlema, et peale selle trammisõidu, ei saaks öelda, et kohalikuv mehed väga külgetikkuvad oleks olnud. Kuid eks Mambur on kohalikega võrreldes ikka hirmuäratavalt suurt kasvu ka :).

Enne hotelliminekut veel korralik kebabikõhutäis ja mahv vesipiipu. Põhitoidus ongi ju siin erinevat sorti kebabid, mis maitsevad küllaltki hästi. Kebabi süüakse nii praena, kus lisanditena riis ja salat, kui ka kiirtoiduna, kus saia vahel samuti liha ja salat. Sealiha muslimid ju ei söö aga kana- ja lambaliha ning kala on selle eest vabalt saada ja maitseb hästi. Hindade poolest on õhtusöök enam-vähem samas skaalas keskmise pubihinnaga Eestis. Odavamalt saab sellistes rohkem söökla moodi kohtades, kus me kõige esimesel päeval sattusime. Kui aga tahta restorani moodi kohas süüa, tuleb arvestada samasuguse väljaminekuga nagu Eestiski. Ahjaa, kui kohalik vein on külm, on see täitsa joodav (poes 13 – 15 liiri pudel). Ja Efes Pilsneri õlu on täitsa sobiv.

+12 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.004 seconds]