07.02.2007 teel puhkusele: Lombok - Gili saared [nüüd algab siis puhkus ...]

[maare] Täna siis jälle reisimise päev ... algas juba hommikul kell kuus, kui ärkasime ja hommikust sõime. Hotelli kiituseks jälle niipalju, et spetsiaalselt meie pärast tehti hommikusöök varem ja saime vähemalt kolm äratuskõnet – muidu hommikusöök jahtub ära :). Edasi lennujaama.

Takso saime hotelli eest mõne minutiga. Juht sattus olema jälle kohaliku sõidustiili meister ... mis tähendab peamiselt pidevat süstimist mootorrataste ja bemode vahel, järsku pidurdamist ja kõikidest aukudest läbi sõitmist. Isegi Heiti läks sellis sõidustiili peale veidi kurjaks ja ütles juhile mitu korda selges eesti keeles: „tropp!”. Aga lennujaama me jõudsime. Igatahes kahest meie tänasest lennust hilinesid mõlemad ... tunnikese. Aga muidu olid kõik meie vastu sõbralikud – näiteks kui jätsime kogemata taskunoa kotti ja see turvakontrollis üles leiti (esimest korda Indoneesias) siis saatis turvamees Heitit läbi kõikide kontrollide ja koridoride kuni meie pagasini ja lubas noa sinna panna.

Niisiis: Makassar – Surabaya – Mataram. Lennukompaniiks Lion Air, mis vist kuulub siinsete odavlennufirmade hulka. Peab ütlema, et minul see esimene lend sugugi ei meeldinud – olin lihtsalt veel Sulawesile lennates saadud ehmatuse mõju all ja sõna otseses mõttes tundsin paanilist hirmu terve lennu aja. Tegelikult midagi hirmsat ei olnud, ilm oli ka selge ning turbulentsi ei kusagil. Teine lend oli juba vähem õudne :).

Mataramis ehk Lombokil kauplesime esmalt veidi kohalike taksoteenuse pakkujatega lennujaamas ja lõpuks valisime siiski selle, mis tundus kõige ametlikum olevat – osalt ka põhjusel, et LP oli hoiatanud kohaliku „maffia” eest Bangsalis – kohas, kust laev läheb Gili saartele. Peamiselt seisnevat see maffia agressiivses teenustepakkumises hingehinna eest aga olevat olnud ka teravaid seiku. No igal juhul pääsesime me sellest enam vähem, ainult sadama väravas korjas politseivormis mees meilt 10 000 ruupiat ja kui ma tšekki nõudsin, andis ta paberi, kus peal kolm tuhat, ise seletas, et kolm tuhat on kahe inimese sadamamaks aga ülejäänud on selle eest et, me autoga sisse sõidame. No tühja kah, ei hakanud selle pärast väga lärmama.

Lombok ise tundus autoaknast kohe hoopis teine Indoneesia – lopsakas rohelus igal pool ja tee ääres hulganisti puuviljade ja mingi sogase joogiga kauplejaid (ilmselt arak – kohalik riisiviin), lisaks teedel passivad ahvid ... päris ahvid siis. Mine tea, mida nad seal tee ääres tegid, mõni oli ikka päris keset teed roninud ja autod laveerisid neist mööda.

Kui sadamas taksost väljusime siis ümbritses meid hulk „ametlikke” laevapileti müüjaid, kes muidugi selgitasid, et public boat on küll odav aga läheb ei-tea-millal ning me peaksime võtma shuttle, mis maksab 100 000 ruupiat. Vanade kaladena me siiski murdsime nende müürist läbi ja leidsimegi nurga tagant päris piletikassa, kust ostime pileti 8 000 ruupiat per nase. Meile ennast kärmelt saatjaks munsterdanud kutt juhatas meid lahkesti söögikohta ja ütles, et paat väljub siis kui kohad on täis aga me olevat esimesed. Aga et ta lahkesti kutsub meid kui paat täis ...

Meie võtsime oma söögid ja kui neid sõime, nägime, et üht paati hakatakse vaikselt täis laduma – mida kõike sinna ei viidud – kapid, potililled, vineeritahvlid ja muu kraam ... miski kõrvatagune tunne ütles meile, et peame minema uurima. Kui olime söögid lõpetanud oli paat just otsad lahti võtnud ... siis selguski, et oli meie saare paat (Gili Trawangan-ile) ja tundus, et meid oli kogemata justkui unustatud ... esimene kord Indoneesias vist. Küllap oli kohalikel plaanis meile siiski kallimat shutlle paati pakkuda kuid seekord siis olime neist kavalamad :).

Paadisõit läks viperusteta, kui välja arvata üsna tugev lainetus, nii et jõudsin paar korda kenasti jälle sabinasse minna. Ega ujuda oleks soojas vees kaldale jaksanud aga mõtlesin fotokatäiele piltidele, mis vett vedama lähevad ... naljakaid asju võid teinekord tähtsaks pidada :).

Paadis pakkus ka kohe üks kohalik meile elamist – mis asuvat küll suuremast melust veidi eemal. Otsustasime siiski vaatama minna ja kuna koht oli ilus ja hind soodne – aircon bungalow 130 000 ruupiat öö, jäimegi siia. Esmapilgul oleme valikuga rahul – just seda me tahtsime – suurest melust eemal, rannal bambusest katusealused, külm õlu ... Ainult et kraanist tuleb ka soolane vesi – aga kus sa seda magedat siin väiksel saarel võtad! Samas ei ole ka kohalik „rannapromenaad” kaugel ja kui tahame seltskonda, siis siit on 15 minuti tee. Puhkus!

Homme plaanis snorgeldamine, sukeldumine, puhkus ... kui täna mere kaldal õhtusööki sõime (siin on sellised mõnusad katusealused, kus saad lesida ja süüa ja õlut juua) ... imetlesime üle mere paistvat Lomboki ja muidugi Indoneesia kõrguselt kolmandat tippu - gunung Rinjani (3 726 m).

Heiti muidugi sügeleb sinna otsa ronima ... kurjad keeled räägivad, et kuna wet season pole sel aastal üldse wet, siis on praegu võimalik tipus ära käia ... oeh ... puhkus Heitiga VOL ...

+5 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]