[heiti] Magasime siis tasa eelmiste ööde unevõla ja ärkasime kell üheksa. Kuna täna on täielik puhkepäev (reisipäev), siis sõime hommikusöögi ja vedelesime paar tundi hotellis.

Kell 12 lahkusime hotellist ja siirdusime hotelli (peaaegu) kõrval asetsevasse panka (AGRI BANK). Kurss oli tahvlil 9 025, nii head dollari kurssi polnudki veel näinud, seni parim kurss oli olnud 8 800. Leti taga olev tüdruk rääkis midagi „eight” ja „eight” ja andis meile lõpuks 500 USD vastu 4 000 000 IDR ja seletas midagi deposiidist. Sellega me muidugi ei nõustunud, vaid nõudsime oma dollarid tagasi.

Veel 30 meetrit edasi oli järgmine, hiinlaste pank. Siin juhatati meid turvamehe poolt kolmandale korrusele ja toodi kohale üks taat. Taat kirjutas paberi peale ostukursiks 9 025. Pakkusime jälle vahetamiseks 500 USD-d, mille peale jooksis kokku pool korrusetäit pankureid, rahatähti uurima. Hakkasime juba kahtlustama, et äkki tahame vahetada liiga palju, või on mingi muu konks, aga nii suur kursivahe ei saa ju olla. Pärast pikka uurimist kirjutas taat meile paberile, et saame oma 500 USD vastu 4 512 500 IDR, millega me muidugi nõustusime. Paberitükk anti turvamehele, kes meid siis esimesele korrusele saatis, kus teller meile õige summa välja luges, mille siis omakorda turvamees ja siis ka meie üle lugesime :).

Läksime panga juurest veel 15 meetrit edasi ja mõtlesime, et üritaks siit taksot saada ... igatahes märkas viierealise tänava (kus tegelikult sõideti umbes seitsmes reas) teises servas sõitnud takso meid enne, kui meie teda. Osavalt peaaegu risti üle ridade loovides tuli ta meie juurde ja viis meid 65 000 + 2 500 (lennujaama sisenemise tasu) IDR eest lennujaama.

Hiinlastest

Hiinlased on üks imelik rahvus – nii palju kui on maailmas peale Hiina riike, on suuremas osas neist Hiinlastel oma linnaosa. Nad ei integreeru kunagi kohalikku elanikkonda ja isegi Indoneesias, kus meil oli alguses küll juba raske hiinlast indoneeslasest eristada, on neil igas linnas oma linnaosa, oma restoranide, pankade ja muude asutustega. Oleme näinud küll prantsuse-jaapani abielupaari, aga mitte kunagi hiinlast, kes oleks abiellunud mitte-hiinlasega.

Pool tundi surmahirmu aga muidu kõik hästi.

[maare] Lennujaamas istusime veidi aega ühes kohvikus, võtsime külma õlut ja tavalise nasi goreng ayam`i (praetud riis kanaga), sest mine tea, kas ja mis lennukis antakse. Kui chek-in aeg hakkas lähenema, läksime lennujaama sisse kuid veel check-innida ei saanud. Aga varsti tuldi Adam Air leti juurest meile kenasti ütlema, et nüüd on võimalik chek-in ära teha ja nii saimegi üleskorrusele ootesaali. Sealt avastasime Periplus raamatupoe, kust ostsime Indoneesia atlase, lisaks vaatasin välja mõned retseptiraamatud enda tarbeks ja Mannile kingituseks. Tundub, et Periplusi tasub muretseda kui Aasiasse asja. Samas, võrreldes LP-ga on Periplus rohkem jutustav ja magamis- ning söögikohtade detailset infot saab paremini LPst.

Adam Airi lend Sulawesile muudkui hilines ja olime ootamisest juba tüdinud, kui veidi enne kella 7 õhtul lennukisse lasti. Meil hakkas kriitiliseks minema, sest ööbuss Makassarist Rantepaosse (mis on peamiseks baaskohaks Torajate külastamiseks) pidi minema kell 10 aga lend ise kestab 1:20 pluss ajavahe tund aega.

Õhkutõusmine läks libedalt kuid väike elevus oli sees – oli see ju täpselt kuu aega tagasi ja sama suund kui Adam Air lennuk teel Sulawesile alla kukkus. Meie kohad olid täpselt varuväljapääsu juures ning endalegi täpselt teadvustamata uurisime põhjalikult, kuidas varuväljapääsu avada ning kuulasime väga tähelepanelikult stjuardessi päästevesti kinnitamise esitlust. Veidi aega peale õhkutõusmist saime söögi, milleks osutus juba veidi külmaks läinud riisiks erinevate lihadega. Minule eriti ei maitsenud, võib olla ka ärevusest ...

Ja nagu neetud – olime tund aega õhus olnud ja jõudnud umbes täpselt sellele kohale, kus lennuõnnetus toimus, sattus ka meie lennuk meeletult tugeva turbulentsi kätte. Lennuk rappus ja kaks korda kukkusime umbes paar sekundit allapoole ... Pean ausalt ütlema, et tundsin surmahirmu, pigistasime teineteisel kätt ja südamed kloppisid kohutaval kiirusel. Naised lennukis karjusid ... tõesti jube oli!!! Järgmised kakskümmend minutit kuni maandumiseni olid ilmselt ühed pikimad minutid, mis eales olnud ... Heiti pärast rääkis, et paari sekundiga läbi mõelda kogu tegutsemiskava – kuidas ta varupääsu ukse ära saab ja kuidas ta peab meid proovima kuni hommikuni vee peal hoida, kuniks valge saabub. Mina mõtlesin hoolikalt läbi, mida ma esimesena teen – kas päästevest pingi alt selga ja siis turvavöö lahti või vastupidi ... Õnneks ei teadnud me siis, et koos meiega on lennukis ka ühe lennukatastroofi ohvri perekond, kellel kaasas ka suur pärg koos hukkunu pildiga – nemad olid siis tulnud mälestusreisi tegema ... Lihtsalt sellises olukorras on inimpsüühika valmis konstrueerima igasuguseid seoseid ja oletusi erinevate märkide tähendusest ...

Lõpuks maandusime siiski õnnelikult Makassari lennuväljal ja kui pagasilindini jõudsime, oli kell pool kümme ... Püüdsin läheneda sealsamas ruumis asuvale turismibüroo infoletile, saamaks teavet busside kohta, kui mingi meesterahvas mul teele ette tuli, öeldes, et sellest letist midagi muud peal hotellide ei saa ja infot saab väljaspool asuvatest infolettidest. Pidasin teda turvameheks ja taltsalt ootasime oma kotid ära. Kui aga väljuma hakkasime osutus mees aga kah ühe turismifirma agendiks, kes meid sujuvalt oma leti äärde juhatas. Peale põgusat kärsitut vestlust saime tegelikult sõbralikud tegelased leti tagant niikaugele, et nad helistasid bussifirmasse, et buss meid ära ootaks, seejärel sõitsime taksoga kuhugi tee äärde bussi ootama. Takso maksis muidugi suhteliselt palju aga polnud aega kaubelda ka. Bussi oodates soovitas meiega kaasa tulnud mees meile kohe ka hotelli ja giidi, kes meile näitaks kohalikku matusetseremooniat, mis pidi järgmine päev aset leidma (erinevalt tavalisest, kus tseremooniad toimuvad juulis-augustist st. kuival perioodil) ja kirjutas meile ka voucheri hotelli nimega Rantepao Lodge, mis pidi küll asetsema veidi linnast eemal, aga olema see-eest hea – tema bossile kuuluv. Kokku küsis mees öö eest hotellis, päeva giidiga, erinevate transpordikulude ja sissepääsutasude ning tseremoonial annetuste eest 275 000 ruupiat per nase, mille kauplesime 240 000 peale, kokku siis 480 000 IDR ... Ettemaksuks ei nõustunud me rohkem tasuma kui 140 000 ja talle tundus see sobivat. Meile samuti, sest sissemaks oli ikkagi suhteliselt väike, pealegi oli meil lootus näha matusetseremooniat, mida alguses ei julgenud loota ning saada ka hotellikoht ilma pikemalt rändamata. Senine kogemus on näidanud, et isegi öötingimustes tegelikult ei tõmmata sul nahka liiga palju üle kõrvade ja tundsime end suhteliselt kindlalt. Saabus ka buss ja maksime pileti eest 90 000 ruupiat üks pilet ning sõit võis alata. Ahjaa – enne äraminekut andsime turismibüroo vendadele üle veel Tallinna pildiga napsuklaasi, mille üle oli neil silmnähtavalt hea meel. Igal juhul ootasid nad koos meiega kuni bussi väljumiseni ja saatsid meid korralikult teele.

Üldiselt on selline käitumine siin kombeks – sind saadetakse ilusti teele, soovitakse head teed ja kui oled kohal, pole muret – bussis või rongis – alati tullakse eraldi ütlema, et nüüd on sinu peatus. Super! Mulle meeldib Indoneesia järjest enam :).