27.07.2006 teel Montenegrosse [... Dubrovnik - Kotor]

[maare] Äratus kell 7:30 (olin kogemata pannud telefoni helisema Eesti aja järgi). Aga sellest pole midagi, hommikune suplus Vahemeres ja varajane lahkumine (pidime kell kümme hiljemalt lahkuma – selle kaubaga saime toa). Kusjuures Mambur purssis edukalt saksa keelt :).

Hommikusöök Omnišis, saia palju, natukene juustu, vorsti, marmelaadi, kohv ja apelsinimahl. Edasi Dubrovniku poole – kuigi maad oli paarsada kilomeetrit, võttis sõit suhteliselt kaua, kuna tee kulges üle mägede ja nende vahel. Võrratu loodus igal juhul! Külastasime kohalikku surnuaeda, kabelit ja einestasime rannaäärses restoranis (ülimaitsev värske kala!).

Selleks, et sõita Dubrovnikusse, tuleb vahepeal läbi sõita Bosnia-Hertsegoviinast. Piiripunkt küll oli, aga passe ei küsitud. Tee peal tekkis mõte, et tagasiteel võiks auto jätta Dubrovnikusse ja tulla tagasi laevaga. Seega uurisime Dubrovnikust tagasisõidu võimalusi. No mõned ikka on – eks näis, mis saab :).

Siis Montenegro piir, mis oli hoopis teistmoodi! Ülbe näoga piirivalvur istus putkas ja liigutas võimalikult aeglaselt. Tegelikult, kuna Montenegro riik on äsja tekkinud, ei teadnud me kuidas viisavabaduse kokkuleppega on. Kuid tundus, et kõik jätkub nii nagu varasemas, Serbia-Montenegros. Peale piiri tundus kõik kohe kuidagi teistmoodi: räpasem, vaesem, aga samas kuidagi põnevam, võib-olla nostalgilisem. Sõitsime ümber Lõuna-Euroopa sügavaima fjordi – Kotori lahe ja asusime samanimelises linnas öömaja otsima.

Läbi käinud ühest hiiglasliku, ent oma päevad ära elanud hotellimonstrumi (kahene tuba 43 €), ühe kalli (56 € per person) ja vähe kodusema (40 € per room, aga seal oli vaid üks tuba saadaval), jätkasime otsinguid Lonely Planet juhindusel ja vanalinna külje all sõbrunes Heiti jällegi paari kohaliku toaüürijaga. Peale mõningast ootamist ja kohalike hotelliomanike kõnesid saime kokku Javoni nimelise noormehega, kes viis meid oma apartmentide juurde – 500 meetrit vanalinnast. Väga viisakad toad, puhtad, rõdu ja kööginurgaga ja ainult 35 € tuba. Öömaja leidnud, siirdusime vanalinna sööma-jooma. Hotelli Rendez-Vous ette, mille peremees aitas meil öömaja leida. Kohalikud moosekandid mängisid (veidi valjult) ja toitu pidime ootama hiiglama kaua. Kui see lõpuks saabus, olime veidi pettunud – kala oli grillimisel õliga üle valatud ja kõik tilkus rasvast. Aga kõht sai täis küll. Pärast tegime Heitiga väikese rännaku meie apartmenti juurest mere äärde ja avastasime, et maja juurest mere äärde minnes leiab kohaliku rannapromenaadi kõrtsidega. Kohalik vein on siin hea ja odav (~1.50 € poes, veidi kallim kõrtsis), ning tuuakse lauale liitrises karahvinis (mis meenutab kateetrit) või pudeliga.

+1 foto

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]