21.12.2005 bodysurfing

[maare] Hommikul ärkasime veidi varem, ja peale hommikusööki kohe randa, et saaks rannapäeva varakult kirja. Avastame omamoodi surfiliigi – tuleb end lihtsalt õigel ajal laineharjale ujuda ja siis saab koos lainega kiiresti randa kihutada – lainelauda pole vajagi! Paar korda saan sisse sellise hoo, et põrutan otse randa välja nii, et kõhtupidi liiva peale kinni.

Üks väga muhe vanamees müüb meile kookospähkli, teeb sinna augu ja sealt saame kõrrega siis kookospähkli mahla juua. Pärast teeb pähkli veel pooleks ja värske sisu maitseb hästi.

Igaks juhuks me väga kaua rannas ei ole, et mitte ära põleda, lähme longime veidi ringi ja avastame uue kohaliku joogi – quarapita, mida igas putkas müüakse. Tegemist on ilmselt rummi baasil kodusel teel valmistatud likööritaolise joogiga, mida kallatakse üleni jääd täis klaasi ja seda on sealt siis mõnus limpsida. Quarapitat on nii passionvilja kui põldmarja maitsega aga parim on siiski coco. Siis loomulikult sujuvas hispaania keeles muretseme poest veel eile ostetud juustu juurde oliive, sibulat ja tomatit ning läheme oma posada terrassile nendega maiustama.

Õhtupoolikul täidame koti eluks vajaliku kraamiga (raske arvata, millega) ja siirdume jälle rannapromenaadile hängima – või oli see tšillima – neil kahel tegevusel pidi oluline vahe olema. Umbes nii, et üks tähendab ringi jalutamist ja mitte midagi tegemist, teine lihtsalt kuskil istumist ja mitte midagi tegemist. Meie teeme mõlemat. Avastasime lõpuks ka kohaliku motikarendi – selgub et motikaid rendivad needsamad tüdrukud, kes päeval meile vilistasid kui Heiti nende seljataga keset tänavat pükse vahetas.

Motikarent maksab 30 000 bolivari kaks tundi. Pidureid sellel riistapuul eriti ei ole aga mis sellest! Tegelikult väga kaugele mäkke me sellega ei jõua kuna meid kahte see riistapuu mäest vedada ei jaksa. Lisaks on tal veel omadus mitte käima minna, kuid Heiti on visa ja peale pooletunnist pingutamist, saame jälle hääled sisse. Sõidame läbi nii kohaliku linna kui kõrvalasuva Choroní nimelise linna ja natuke ikka proovime mäge ka võtta. Kuna Puerto Columbiasse tuleb üle mägede vaid üks tee, siis väga palju ringi sõita ei olnud ja nii viime motika peagi tagasi.

Pärast jälle ujuma, st. lainetega sõitma ja siis ilmselt selle linna parimasse restorani sööma. Tuunikala carpaccio ja mereandide mix on võrratu ning seda ON palju! See on muuseas vist esimene restoran kus eelroog enne lauda tuuakse, muidu saab ikka kõik söögid korraga või vastupidises järjekorras.

Oleme juba niipalju kohalikest õppust võtnud, et teame, et pärast promenaadile hängima minnes on kõige parem võtta kaasa oma tops ja rumm – küllap jääd ja Coca-Colat ikka saab. Homseks oleme ühe kohaliku kapteniga leppinud kokku paadireisi, eks näeb kuidas see õnnestub!

Ahajaa – sain täna öösel konditsioneerist hirmsa nohu aga loodetavasti läheb see ohtra soolase merevee ja rummiga loputades varsti üle!

+8 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.004 seconds]