19.12.2005 teel Puerto Columbia-sse [veel üks öö bussis]

[maare] Eile peale õhtusööki tegime nurjunud katse leida linna pealt poodi, mis müüks meile teele kaasa rummi. Pühapäeva õhtul olid kõik poed, kus alkoholi müüdi, kinni. Nii läksime bussijaama ja seal kõrval asuvast supermarketist ostsime teele kaasa mõned banaanid ja vett ning ühe imeliku vilja, mis kaalus väga vähe ja süüa kõlbas sealt roheline pehme sisu, mis maitses hapukalt, aga oli väga hea (pärast tuli välja, et see on passion fruit). Siis veel üks vino de mora bussijaamast 11 000 BV eest.

Ning oligi buss ees – esmapilgul tundus jällegi täitsa korralik olevat. Selgus, et Meridast lahkumiseks pidime tasuma bussijaamamaksu (vähe, ei mäleta täpselt kui palju) – igas bussijaamas on siin eraldi kombed. Turvakontroll on Meridas aga nõrgem kui teistes linnades, nimed koos passinumbriga pannakse küll kirja aga kotte läbi ei otsita, erinevalt teistest kordadest kui olime ööbussidega sõitnud. Sõit algas. Selgub, et see buss ei olegi külm nagu teised, hoopis isegi natuke palav on, hiljem selgub, et ilmselt on konditsioneer või tont teab mis katki. Peale mõningast sõitu teeme peatuse ja ma kommenteerin bussi aknast Heitile kuidas bussijuhid valged pluusid seljast võtavad ja tööriistadega bussi alla ronivad. Lõpuks tundub aga, et kõik sai korda ja sõit jätkub. Seekord on konditsioneer kord sees, kord väljas nii, et temperatuur on täitsa normaalne.

Ärkasin öösel umbes kella kahe paiku selle peale, et buss seisis. Mootor töötas aga buss ei sõitnud. Midagi erilist sellest ei olnud sest need ööbussid olid ennegi pikalt seisnud, jumal teab mis põhjusel. Nii magame rahulikult edasi. Umbes kolme tunni pärast aga pannakse bussis tuled põlema ning rahvas hakkab sõna lausumata bussist välja minema. Meie oleme täitsa segaduses, lõpuks saame teada ühelt kohalikult tüdrukult, kes väidab end inglise keelt oskavat, et: „buss on kaputt” ja peame teise bussi minema. Naljakas on see, et keegi sõnagi ei lausunud kuid kõik peale meie paistsid täpselt teadma, mis toimub. Uus buss osutub väikeseks mustade akendega ahvipuuriks, kus mõistagi enne meid olid juba kõik paremad kohad võetud ning lootust kõrvuti istuda ei olnud. Esimest korda näen, kuidas Heiti väsinult ja unisena vihastas ja üle bussi kõvasti eesti keeles käratas: „Kurat, meil pidid ju kõrvuti kohad olema!” Tema viha on ka mõistetav, sest ta peab istuma suure paksu kohaliku tüdruku kõrval, kes kolmveerand istmetest enda alla mahutab. Aga istmed on selles bussis küll ebamugavad, ka minu jalad ei mahu ära, põlved on kogu aeg vastu eesoleva istme teravat äärt. Heitil on veel üks lisaatraktsioon, tema kõrva ääres on suur kõlar, millest tuleb kohalikku muusikat nii kõvasti, et see bussi tagaotsa väga selgelt ära kostab. Nii ta siis istub, ühel pool kõrvulukustav muusika ja teisel pool paks tüdruk, kes laule teise kõrva kaasa huilgab ...

Mingil hetkel läheb valgeks, teeme peatuse mingis kohalikus söögikohas, kusjuures pole aimugi, kui palju meil veel sõita jääb. Sööklas saadud võileib ja empanada on kallid ja pole üldsegi nii maitsvad kui selles pisikeses teeäärses söögikohas kus me sõime kui eelmine kord bussil kumm katki läks. Umbes kümne paiku hommikul läheb paks tüdruk maha ja me saame kõrvuti istuma. Bussis ei ole konditsioneerist juttugi ja päev on üsna palav.

Keskpäevaks oleme Valencias, meie ahvibuss paneb meid bussijaama aia taga maha (miskipärast seda bussijaama sisse ei lastud). Hoolimata sellest leiame kohe kenasti Maracaysse mineva por puesto. Valencia ja Maracay iseenesest suurt muljet ei jäta, väga palav on ja prügi linnatänavad täis nagu ikka. Seepärast sõidame ka kohe edasi – Maracay bussijaamas leiame ühe inglase abiga Puerto Columbiasse minevate busside peatuse ning varsti sõidab ette selline kollane buss nagu Ameerika filmides koolibussid on. Umbes pool tundi või veidi rohkem istume ja ootame, et bussi kohad täis saaks ja Heiti teeb kasutu katse leida bussijaamast külma õlut.

Lõpuks hakkame sõitma, kujutame juba ette Kariibi mere rannikud ja palme. Enne linnast väljumist teeme veel peatuse, jällegi meile arusaamatul põhjusel kuid hiljem selgub, et bussijuht läks leiba ostma. Saame siis kätte ka oma külma õlle ja seni kuni bussijuht leivakotiga tagasi tuleb, tutvume kaasreisijatega. Näiteks on seal bussis kaks lahedat rastapatsidega üliõpilast Caracasest, kes Puoerto Columbiasse puhkama sõidavad. See annnab julgust loota, et tegemist ei ole mitte tavalise igava kuurortlinnaga, pealegi kinnitas juba bussijaamast tuttav inglane, et posadasid on seal palju. Bussijuht jõudiski tagasi ja sõit üle mägede algab. Bussis mürtsub muusika ja kuna noori on kõvasti, on selline pioneerilaagrisse sõitmise tunne. Tee on huvitav ning ilus, sõidame nii kõrgele mägedesse, et vahepeal läheb päris jahedaks. Kohati on käänakud nii kitsad, et buss peab manööverdama, selleks et kurvi välja keerata. Ja nagu ikka, ei pääse me selgi bussisõidul tehnilise apsuta – keset tõusmist läheb ventilaatori rihm – õnneks on bussijuhtidel aga uus kohe võtta ja peale veerandtunnist „boksipeatust” jätkame teekonda. Tee ääres on lahedad bambusesalud ja kohalikud külad, nii et tekib tahtmine sinna näiteks motikaga tagasi sõita.

Kohale Puerto Columbiasse jõudes selgub, et tegu on imearmsa väikese suvituslinnaga, kus hängivad ringi mõnusad karvased hipid, tänavad on täis õdusaid restorane ja posadasid. Peale väikest otsimist maandume vist neljandas posadas nimega Tom Carell ja saame hubase, bambuslaega toa, kus kõik mugavused olemas: a/c, soe- ja külm vesi jms. Ja otse loomulikult meie lemmik – hammok rippumas voodi kohal. Selle korjame aga kohe kokku sest leiame, et voodis on mugavam. Posada on tõesti armas, puhas ja õdus ning olme selle eest nõus maksma küsitud 90 000 BV, koos hommikusöögiga, kaardiga makstes lisandub küll 15 % aga elame sellegi üle.

Läheme linna avastama ning esimese asjana ostame kohe ära rummi, noh et juhuks kui pärast peaks poed kinni olema. Valime restorani, kus teiselt korruselt saame jälgida tänavamelu ja tellitud kala maitseb hästi. Söögi lõpetuseks kohalik kook nimega quesilla, samuti väga hea. Õhtu hakul pimedas teeme esimese tutvuse merega ning hüpleme „aadamaülikonnas” lainete vahel – mõnus! Pärast naudime rannaäärse promenaadi võlu – siin on rummipoed hiljani lahti ja kohalikud käivad ringi, käes jääkast ning tops, kuhu siis kastist kokteili segavad. Rastapatsidega tegelased ja muidu karvased müüvad oma käsitööd ning mingid rändklounid näitavad oma kunsti. Meie tutvume kohalikega – õde-venda, kes väga sõbralikud ning poiss oskab isegi inglise keelt. Õde on üsna lopsakate kehavormidega, seljas suure dekolteega pluus ning oma mobiiltelefoni hoiab ta rindade vahel :). Kahjuks ei ole meil kaasas fotoaparaati kuid tütarlaps lubab endast lahkesti ka järgmine päev pilti teha. Koduposada terassil teeme veel ühe cuba libre ja magama. Hommikul siis randa. Puhkus!

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]