17.12.2005 Jaji, puhkus Heitiga vol. 3 [jalgrattamatkal]

[maare] Tänase päeva pealkiri tähendab seda, et tegime kõike mis keelatud või mida tavaline turist ei tee. Peale hommikusööki rendime rattad (20 000 Bolivari per nose) ja asume keset liiklusmöllu teele Jaji poole. Algus läheb libedalt, umbes 8 ... 10 km allamäge ... aga seejärel algab tõus, kusjuures sihtkohani jääb 30 km ...

Teel oleme ühtekokku veidi üle nelja tunni, enamus teest oli tõusu: 1 300 meetri pealt 1 906-ni merepinnast. Väikesed vahepeatused kohalikus kõrtsis mõnusa värske ananassimahlaga, kas kohalikud vahtisid meid kui ilmaimet läbi puuri. Ahjaa, teepeal möödume tõusul kohalikust rattaässast, vähemalt varustus on mehel selline nagu oleks tegemist profiga. Aga varustus ise ikka ei sõida. Teele jääb veel viis koske ka, aga peale Angelit ja Sapot nad meis erilist vaimustust ei ärata. Pealegi on tavalisel Venetsueela kombel koskede ümbrus sodi ja prahti täis. Teepeal käib Heiti apelsiniraksus, siis kui minul hakkab toss juba päris välja minema. Viimased 8 kilomeetrit on minule igal juhul kohutavalt rasked aga ilmselt ka Heitile, sest ta peab mind pidevalt lükkama nagu tavaliselt teine Maret multispordis mehi lükkab.

Aga lõpuks oleme kohal. Jaji on tõeliselt ilus, puhas ja vaikne linn, sööme imeilusas kohaliku posada restoranis lõunat, pärast veel jäätist maasikatega ning väikese klaasi kohalikku veini. Vino de mora on põldmarjavein, mida juuakse külmalt, maitseb päris hästi. Siis aga peame asuma tagasiteele. See tähendab aga pooltteist kilomeetrit tõusu ja üsna tugevat, enne kui saame esimese laskumiseni. Mina viskan vedru välja, Heitil hakkab minust lõpuks hale ja hääletame (tegevus, mida LP kindlalt ära keelab kui ohtliku). Edas jätkub sõit autokastis koos rataste ja autojuhi koeraga. Seejuures enamus teest allamäge, mida oleks võinud mõnuga võtta. Paraku ei olnud minust niigi palju asja, et pidada vastu need kerged tõusud laskumiste vahel. Autojuht paneb meid maha Merida piiril, täpselt seal, kus hakkab tõus linna. Sõtkun elu eest ja tuletan meelde Heiti sõnu, et ma ei tea veel mis ees ootab ... Aga kui kodu juba lähedal on, siis tunnen uut jõudu ja süstin põnevusega autode vahel.

Muuseas, liiklus tundub siin esmapilgul kohutav aga tegelikult on autojuhid viisakamad kui Tallinnas. Näiteks ei sõida nad ristmikule kunagi välja kui näevad, et üle ei mahu ja lasevad pigem kõrvalteelt tulija mööda. Ja tegelikult on hea kui suured autod lasevad signaali kui selja tagant tulevad, sest siis tead kõrvale hoida.

Lõpuks oleme kodus, mina olen jälle oma annuse päikest saanud ja Heitil on ka nagu punased sukad jalas. Loodetavasti lõpeb see pruunistumisega, mitte naha mahatulekuga. Nüüd mõnus söök ja mõned mojitod ning cuba libred, juba äraproovitud Las Mercedeses. Homme siis viimane päev Meridas, siis ööbussiga Maracaysse ja sealt Kariibi mere äärde. Heiti lubab ennast parandada ja Henry Pittieri pargis mitte mulle multispordi etappi teha, aga seda ma ei usu.

[heiti] PS. Üritan vältida järjekordsete folkloorilugude teket ja tunnistan ausalt, et 95 % tänasest jalgrattasõidust olin ma Mareti tuules.

PPS. Õhtul kodus kordan endale 100 korda: „me oleme puhkusel ja mitte Helsingis multispordi võistlusel”.

[maare] PPPS. Ei korranud ta midagi, jõi hoopis ida-saksa turistidega rummi ja hooples :).

+3 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]