15.12.2005 Ciudad Bolivar - Merida [bussiga üle mägede]

[maare] Seekordne buss ei olnud nii mugav kui Caracasest Ciudad Bolivari. Konditsioneer undas kõvasti. Kõrvatropid olid abiks (minul) ja magada siiski sai. Seekord olime juba targemad ja võtsime magamiskotid bussi kaasa, seega soe oli ka. Vahepeal öösel pidas politsei bussi kinni ja kuna meie olime väljapaistvalt võõramaalaste moodi, küsiti meie passe näha.

Hommikul ärkan kõva raksatuse peale – arutame, et nüüd läks küll kumm ja nii ongi. Lähimas asulas sõidab buss teeäärsesse kummiparandustöökotta. Kummivahetuse peale kulub umbes tund, üks mees vahetas ja kuus tükki vaatasid pealt. Meie maiustame samal ajal teeäärsest putkast ostetud empanadadega, väga maitsvad on muuseas, värskelt tehtud ja soojad. Peale joome musta kohvi suhkruga ja mingit pesuvee välimusega magusat mahla – ilmselt suhkruroost tehtud. Kell 8:18 otsustame, et ootamine ilma cuba libreta ei ole huvitav ja eelmisel õhtul valmis segatud kokteil läheb nagu kerisele.

[heiti] Hetkel istume mingisuguses kanarestoranis, Meridas ja kell on 19:30. Polegi ammu kirjutanud, aga õnneks on maare kõik korralikult kirja pannud, välja arvatud ehk see, et see posada Kaikuse, kus me Canaimas oma viimase öö veetsime – lisaks sipelgatele oli seal veelgi atraktsioone: Esiteks undas ventilaator nii, et käisin vahepeal öösel välja, sest arvasin, et lennukid lendavad. Lisaks nuttis kusagil (umbes teisel pool seina) laps, kui see lõpetas, alustasid ahvid käratsemist, mis oli kohati kõrvulukustav. Ja kui ahvid lõpuks väsisid, siis ärkasid juba linnud.

Aga asjast. Umbes kella poole ühe paiku olime Barinases. Seal eriti ühtegi lisasammu ei tee, kui juba olemegi lunastanud 2 korda 11 000 BV eest piletid por puestoga Meridasse. Por puesto on seekord kaheteistkohaline igivana Ameerika van, kus meie kotid seotakse katusele. Natuke peale kella ühte hakkame läbima vahemaad Barinasest Meridasse, 160 kilomeetrit, mille kohta LP ütleb, et neli tundi!

Tegelikkuses võtab sõit isegi rohkem aega: Alustame umbes 500 meetri kõrguselt, aga koht, kus lõpuks mäekuru ületame, on 3 549 meetrit. Vaatepildid on hingematvalt kaunid. Vahepeal teeme peatuse mingis teeäärses söögikohas, proovime ära kaks empanadat juustu ja singiga ja ühe mingite vorstidega. Lisaks kaks coffee con leche ja ühe coffee negro.

Kell kuus oleme Meridas. Läheme bussijaamas kohe turismiinfosse, saame sealt Merida kaardi ja mõned posadade aadressid. Bussijaama ees istume kohe taksosse ja esimene aadress on posada Alemania.

Posada Alemania omanikuks on Stefan – väga sõbralik, inglise keelt suhteliselt soravalt rääkiv sakslane. Tuba pole küll päris see, mida me ootasime aga vähemalt puhas ja talutav. Lisaks korraldab Stefan ka erinevaid matku – paraglidingust ja canjoneeringust kuni mägirattamatkadeni. Nüüd läheme temalt matkade kohta infot hankima - maare ei tea veel, mis teda ees ootab.

[maare] Aga loomulikult jättis Heiti mainimata, et vedasime täna kihla selle peale, kas tõuseme teel Meridasse üle 3 500 meetri või mitte. Kolm korda võib arvata, kes võitis! Igal juhul on Heiti mulle nüüd ühe musi ja kimbu banaane sees :).

+2 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]