[maare] London – Stockholm – Tallinn. Kerge kiirustamine Heathrow lennujaamas, aga muidu läks kõik suuremate sekeldusteta.

Mis siis kokkuvõtteks:

Florida kant on täitsa lahe, rohkem tahtnuks ehk just aega kulutada Everglades peale ja seal üks kajakitiir näiteks teha. Orlando ja Dinsneyland – nojah, nüüd on see siis nähtud. Muljetavaldav hulk maad ja inimesi on selle meelelahutuse vankri otsa rakendatud küll. Key West-i võiks ehk teinekordki minna, kuigi ega kaua pole ilmselt sealgi midagi teha.

Puerto Rico – täitsa tore. Aga järgmiseks avastaks hea meelega mõnda veidi segasemat kohta. Muuseas, ilusad rannad pidid tõesti jääma läänerannikule, sinna, kus me ei käinud :).

New York pakub kindlasti elamusi veel järgmiseks korraks. Üks väheseid senikülastatud suurlinnu, mida tõesti kohe tahad veel külastada. Seda, mis meile seal meeldis, on siinkohal raske kirjutada. Seda peab lihtsalt kohapeal kogema ja tundma.

Jaak ja Kirsti olid äraütlemata toredad reisikaaslased, Heiti täiesti superväsimatu autoroolija ja mina sain suure tüki jagu võitu oma koledast lennuhirmust. Jaa, isegi suhteliselt ebameeldiv tagasilend pigem aitas – loodetavasti on järgmised lennud enam sujuvamad ja varsti astun lennukisse nagu seda tegin ennevanastigi – enne jaanuari 2006 ehk meie Indoneesia reisi.

[loe edasi ...]

[maare] Hommikupoole ööd ärkasin korraks üles, akna tagant kostis keskmiselt tugevale vihmasajule omaseid hääli. Hommikuks ei olnud olukord eriti palju muutunud, välja minnes avastasime boonuseks veel ka tugeva tuule.

Päevaplaan nägi välja järgmist: hommikupoole pidime meie Heitiga võtma ära B&H fotopoe, kuna olime sõber Randole lubanud sealt üht-teist tuua ja siis oli põhimõtteliselt vaba aeg, mille lootsime sisustada punase turismibussiga mööda linna sõites. Pärastlõunal muusikalikülastus ja siis koju. Asjad kokku ning lennujaama – jaa, sest hilisõhtul väljub juba lennuk Londoni suunas.

B&H fotopood (jällegi muidugi peaaegu meie kodu kõrval) oli omaette elamus. Heitil võttis esmalt kohu see vidinate hunnik silmad kirjuks, mina jälle uudistasin hoopis müüjaid. Kõik mehed ... ja enamus juudid – peanuppu ehtimas must pigimüts, habe ja khmm ... ma ei teagi, kas nimetada neid nüüd ülipikkadeks bakenbardideks või lihtsalt põsepatsideks. Igatahes olid need sagivad tegelased seal omaette vaatamisväärsus.

[loe edasi ...]

[maare] Nagu varem öeldud, Empire State oli meie kodust kahe kvartali kaugusel. Ehk siis kõvemal Eesti mehel paar-kolm korda kiviga (kettaga) heita :). Peale hommikusööki seadsimegi sammud sinnapoole. Et torn on nii kõrge, siis otsustasime sinna kõigist teistest peamisest vaatamisväärustest esimesena minna, sest mine tea, millal võib pilve kiskuda ning siis pole tornist linna nähagi ja vastupidi. Ja lisaks oli küsimus ka järjekorras – teadsime nii mõndagi, kes mitu tundi oli tipulifti järjekorras seisnud, seega otsustasime kohe ära vaadata, misvärk selle sabaga on.

[loe edasi ...]

[maare] Buss Woodbury’sse väljus kella üheksa paiku kahe kvartali kaugusel meie kodust. Bussi ees seisis, suur reklaam käes, kogukas, veidi hullunud näo ja habemega härra, kes huvilisi bussi kutsus. Algul mõtlesime, et tegemist on mingisuguse usuhulluga, aga selgus et hoopis Woodbury-reiside organisaator. Jõudsime viimsel hetkel, sest veidi peale meid said ka kõik istmed täis ning need poehuvilised, kes peale ei mahtunud, jäid morni näoga uut bussi ootama.

[loe edasi ...]