päevakajalised jutukesed asuvad: heitih.blogspot.com
maare & heiti » seiklus » Neljakesi kanuus ehk Xdream Ardus

Neljakesi kanuus ehk Xdream Ardus

Noh, kuna Adru etapp oli ise nagu natuke juurte juurde tagasipöördumine, otsustasin moevooluga kaasa minna ning kolida A-rajalt tagasi B-rajale. KAMi talvine tagasitulek oli siiski vaid poolik ning ajutine ning senini ei ole minu (aeglase) tempo ja A-rajaga nõus olevate asendusnaiste otsingud soovitud vilja kandnud. Seega on mul sellel hooajal au kuuluda Xdreami konkurentsitult kaalukamasse võistkonda – jajaa ma arvan, et meie kehakaalude summat naljalt keegi teine üle ei löö – segavõistkondade arvestuses vähemalt :).

Stardieelsed hommikutunnid möödusid varasemaga võrreldes seega teismoodi tunnetega ja teises rütmis. Niimoodi raaaaahulikult liigutades pakkisin asju ja mõtlesin päris tükk aega, et kas seljakotti üldse võtta või mitte – sest sinna polnud ju midagi panna. Siiski, joogikoti pärast jätsin teise selga, sest ilm oli soe ja mine tea millal rattapudeli ligi lastakse.

A-rajakad said teele saadetud ja meid lasti stardialasse. Nii, esimeseks siis kanuu. Mambur arvas, et alustuseks võib kergelt kanuudeni sörkida kah :). Olgu öeldud, et see väike sörk jäi meil rajal ka viimaseks, kus kolmekesi koos liikudes jooksusammu tegime. Legend ütles, et kanuuetapp on valikorienteerumine – alustuseks hea lahendus võistkonnad kenasti ära hajutada! Juba stardis olin tähele pannud, et tuul polnud just nõrk ning seepärast proovisin kiirelt leida varianti, kus võimalikult vähe avaveel vastutuult sõudma peaks. Ehkki toimetasime suhteliselt rahulikult, ei märganud stardisaginas kaardi ülemisse parempoolsesse nurka trükitud kirja, mis määras ära valikuorienteerumise kohustusliku viimase punkti. Kahtlesin küll, et miks on punkti nr 13 juurest joon veetud kaldale – aga isegi legendi lugedes ei suutnud alguses selle peale tulla, et punkt 13 ja 14 on siis mõeldud järjest võtmiseks, kui eelnevad punktid järjekorranumbritega tähistatud ei olnud.

Esimene plaan oli siis otse eesolevale saarele, seal punkt 58, siis joostes 13 ja siis pidid Hele ja Mart mind juba punkt 59 poolses kaldas kanuuga ootama. Esimene võetud, pressisin mööda nõlva kolmeteistkümnenda poole, kui altpoolt hakkas Hele ja Mamburi kisa kostma: „Maare, tule alla!“. No mis! „Mul on punkt veel võtmata!!!“, karjusin . Aga need ei jätnud karjumist. Lõin käega, las karjuvad, võtan punkti ja siis tulen, loodetavasti ei hakka nad mulle kuskile vastu sõudma. Kolmeteistkümnenda punkti juures olid arusaamatud lisaülesande lindid ja üks roosade tutipaeltega tüdruk seisis seal nõutuna, et mis nüüd teha tuleb siis. Tegin siis ilgelt kogenud näo, vaatasin kaarti ja ütlesin A-rajaka tarkusega: „meie kaardil seda lisaülesannet pole, järelikult pole see B-rajale mõeldud“. Võtsin punkti ja jooksin alla kanuu poole. Jälle mõtlesin, et imelik küll, et sinna kohtunikku või kedagi polnud pandud, sest selline olematu lisaülesande punkt võib palju segadust tekitada ju. Ja kummaline tundus ka, et kaasvõistlejaid seal üleval harja otsas nii vähe liikumas oli ...

... alles all kanuus sain aru milles asi – Mambur ja Hele olid vahepeal kaarti lugenud ja siis oli selge, miks nad enne niimoodi pööraselt karjusid – seda punkti polnud mõtet praegu võtta ju! Nojah. Aga põhimõtteliselt jäi see meie viimaseks suuremaks apsakaks kanuuetapil ja kogu rajal üldse. Sellegipoolest oli kanuuetapp meile paras punnimine, sest nagu Mambur ütles, kaalu poolest olime kanuus nagu neljakesi :). Kahlasime mõladega nii mis jaksasime aga kiirus oli nagu oli ja tugeva tuule ja lainega oli tegu, et õiget suunda hoida. Keegi oli kanuupõhja alt poolt ilmselt ka liimiga kokku määrinud!

Siis lõpuks oli see läbi. Kanuu kaldale, vahetusalast läbi ja peale väikest vaidlust selle üle, kuhu Hele peaks oma kaardi rattasõidu ajaks panema, et see jalgsietapini korralikult alles oleks, tegime minekut. Harjumatult palju rattaid ootas vahetusalas ees – nojaa olin ju A-rajal harjunud, et jõuan vahetusaladesse ikka viimases kümnendikus, nüüd aga oli silma järgi umbes pooled, või natuke vähem, rattad veel alles. „Hooo! rattaga sõita mulle meeldib” – hõikas Mambur ja kihutas ees hooga minema. Õnneks veidi enne ärapööramiskohta saime ta jälle kätte. Edasi, ikka rahulikult, järgmise vahetusala poole. Teel lasime endast mööda nii mõnegi tiimi – las panevad, meil on ju aega küll! Keegi meesterahvas selja taga tõlgendas minu rahulikku kulgemise hoopis lõppenud jõuvarudeks ja arvas, et ega see võistlus polegi naiste jaoks, naised peaksid hoopis kodus laste järele valvama. Mismoodi!!! Nii kõvad mehed peaksid garaažis oma bemarit parandama, mitte maailmatarkusi metsaradadel jagama.

Hele oli, sel ajal, kui ma kanuupunkte võtmas käisin, kaarti piilunud, ja selgeks mõelnud, kes esimesel jalgsietapil millist rada läbib. Ja see oli täitsa tark valik, sest kaua me üksteist vahetusalas ootama ei pidanud. Siis veel valikuliselt viis punkti seitsmest. Mambur jooksmiseks nõusolekut ei andnud aga käies liikus see-eest täitsa tubli kiirusega. Varsti oligi viimane, rattaetapp ees.

Ma nüüd päris hästi ei jaga nende seisukohta, kes B-raja huvitavaid rajavalikuid kiitsid. Noh, üks mõtlemiskoht oli tõesti: punktide 25 ja 26 vaheline teekonnavalik, aga ma ei ole siiani päris kindel, kas ratastega Mudajärve kalda äärest otse minnes oleks ikka kiiremini saanud. Mõned olid sõitnud otse ka rattaga punkti 26 ja sealt joostes 25-ndasse ning tagasi – arvestades, et me rajal sammugi ei jooksnud, poleks ilmselt ka see variant kindlalt kiirem olnud. Läksime siis ratastega ja ringiga. Vahepeal ei olnud tee sõidetav ning läbida tuli üks keskmise sügavusega kraav, kuid enamjaolt sai rattaga edukalt sõita. Aga, noh, kui arvestada jalgsi- ja rattaetappide kogupikkust, oligi ehk rohkem rajavaliku variante eeldada liigne :).

Järgmises lisaülesande punktis eraldas insener Mambur kähku ühe metallosa teisest, siis veel veidi ratast ning peale Hele vilunud vibulaskuri sooritusi olimegi finišis. Võistluskeskuse seina peale üles riputatud tulemused lubasid koguni 93. kohta üldarvestuses ja segavõistkondade arvestuses maailmakarika punktikohta :). Hiljem olime taandunud uhkele 100-ndale positsioonile ja lõplikes tulemustes oleme 105. kohal. Järgmine kord oleme targemad ja teame, et võistlus ei lõpe veel punase kaare all väid viimane rebimine käib finišiprotokollis :). Mambur ja Hele arvasid siiski tunnustavalt, et see on nende parim koht seiklusrajal senini üldse :).

Tore oli vahelduseks jälle B-rada teha. Nii mõnusalt lühike tundus see – olles juba ratta ära pakkinud, parklast fotoaparaadi toonud ja supi ära söönud, ei olnud paljud A-rajakad ikka veel viimasele, kanuuetapile saabunud. Ja et ISC oli just punase kaare alla jõudnud, sain kaasa elada järgmiste A-raja võistkondade, sealhulgas muidugi ka kohe turule saabuva uhiuue energiajoogi baasil liikuva segavõistkonna Kadarbiku Kangete lõpuponnistustele :).