päevakajalised jutukesed asuvad: heitih.blogspot.com
maare & heiti » seiklus » Xdream Kärstnas ehk kuidas me edestasime Salomoni ja ISC-d :)

Xdream Kärstnas ehk kuidas me edestasime Salomoni ja ISC-d :)

Kui Xdreami teise, öise osavõistluse stardipauk käis, oli kohe ka selge, miks A-raja soovitusliku varustusena oli kirjas odomeeter igal rattal. Rattaralli kolmel erineval rajal, igal võistkonnaliikmel tuli see siis läbida iseseisvalt. Meie võistkonnast oli odomeeter kasutada vaid Merjel, minul jäi see kaardihoidja alla ja Aiki polnud jõudnud oma odokal tühja patareid täis vastu vahetada ... Natuke nõutust ja siis kiire pilk stardikoridori. Ahaa – selja taga polnud meestevõistkond nr 76 veel jõudnud startida. „Kas teil on kõigil odomeetrid?“, küsisin. Jaatava vastuse pale jagasin tüdrukud kähku poiste vahel ära – vastavalt rajatüübile muidugi :) ja nii me sealt siis startisime. Siinkohal tervitused võistkonnale nr 76, kes meid endale kampa nõustusid võtma.

AK8 Minu variant C osutus lühimaks ent ometi olin meist kõigist kauem rajal. Väike viga esimesse punkti aga siiski jõudsime sinna suht ruttu. Rahvast kogunes juurde ja nii me kambakesi liikumist jätkasime – mina hüüdsin kõva häälega legendi ja teised sünkroniseerisid odomeetreid. Vasakule, vasakule, vasakule, vasakule ... ja punkti ei kusagil. Olime juba ilmatuma aega ja hea mitu kilomeetrit edasi-tagasi seigelnud ja ikka ei midagi. Meist mööda ja meile vastu kihutas salgukestena rattureid, kellega vastastiku erinevaid radu hüüdsime. Tundus, et segadus on kõigil majas. Ühe teeotsa juures aru pidades lähenes jälle üks grupp eesotsas Salomoni Urmo ja Makuga Esto Amatööridest. Tohoh, meil oli üks rada ja nemadki polnud veel punkti leidnud!

Lõpuks, miljoon aastat otsinud, sõitsime tagasi võistluskeskuse suunas, sinna, kuhu arvasime ennast eelnevalt vea teinud olevat. Ja näe, mingi ime läbi õnnestus meil leida teine punkt! Panime vahetusala poole ajama. Teeristil seisis nõutu näoga Ott (ISC), kes päris Raini järgi. Vahetusalas leidsin Heiti ja Lauri – Urmo polnud ikka veel tulnud. Isegi Maret (Xadventure) oli seal ja tuli mulle juba jagatud uut kaarti uudistama. No aga ma ei saanud kaua oma kaarti jagada, sest juhtisin ju ässade ees ja seda asja tuli nautida :)  Võiks öelda, et sellega oli minu päev (öö tegelikult) juba kirja saanud :).

Ratastega kanuu algusse. Selle ajaga kui tüdrukud kostüüme vahetasid, jõudis Salomon meile järele ja nende kanuu kadus kiiresti öhhe. No meil läks aerutamisega kõvasti aega nagu ikka ja seda suurem oli minu üllatus, kui üle järve esimesse kanuupunkti jõudes Heiti ja Urmo tuttavat häält kuulsin – Lauri otsis ikka veel punkti kuskil seal soises võsas. Merje, va vapper tüdruk võttis südame rindu ja läks punkti otsima. Üksi, sest kuigi ma tungivalt soovitasin Aikil kui meie orienteerumisgurul kaasa minna, ei pidanud pika mõtlemisega Aiki seda esmalt vajalikuks. Nojah. Merje oli tükk aega ära, hõikusime teda hoolega. Lõpuks kostis kaugelt ka tema hele hääl! Heiti ja Urmo olid päris jahmunud: misvärk – teie Merje on tagasi ja Laurit ikka veel mitte! Hetkeks isegi kauplesime selle üle, et kas järgmisel osavõistlusel on Merje ikka meie võistkonnas või võistleb Salomoniga :P

Panime ajama, teise punkti suunas. Hmm ... Salomoni mehi meist möödumas ei märganud. Kolmas punkt – no küllap on nad meist välgukiirusel märkamatult möödunud ... Neljas punkt asus järve kõige kaugemas nurgas ja meil läks sinna jõudmisega määramatult kaua aega. Peab ütlema, et Ivari (Väle Tigu) kanuutrenn oli Merjele suurepäraselt mõjunud, samas kui mina seekord tüürimisega sugugi nii hästi toime ei tulnud. Aga siiski tunduvalt parem oli kannusõit meie võistkonnal juba, kui esimesel etapil. Aikil oli veidi raskusi rütmis püsimisega ja päris hästi ta ikka ei jaganud seda tõmbamise tehnikat ning sipsis kohati niisama mõlaga vastu vett – seega pidime Merjega sedavõrra tugevamalt tööd tegema.

Neljandas kanuupunktis olin kubjas ja sundisin Aikit koos Merjega metsa minema, sest punkt tundus jälle kaugel ja kanuudes istujad teadsid rääkida, et läheb aega ja oskusi punkti leidmiseks. Istusin ja ootasin. Kui äkki selja tagant jälle tuttavad hääled – jestas! Salomon jõudis alles nüüd meile järele ... ossa hullu küll! Seni kuni Lauri punkti otsis, vahetasime võistlusmuljeid. Kuigi suht iroonilised asjade käigu suhtes, ei olnud nad siiski võitlusvaimu kaotanud. Jah, tugevad igatpidi – nii füüsiliselt kui vaimselt ... Seekord aga tegi Lauri kiiresti ja varsti läinud nad olidki.

Kanuu järgmise (8) punkti juures tõmbasime selle võsasse, õigemini õõvastavalt õõtsuva õõtsiku peale :) ja algas rabaetapp. Hakkas kiiresti valgemaks minema. Miskipärast rabistasime minekuga ja ei pannud suunda korralikult paika. Varsti ekslesime ilma korraliku orientiirita rabas ja vaidlesime kuhu poole suunda hoida. Aiki oli vahepeal päris käega löömas.

Jagasin kotist oma kaasavõtud võileivad tüdrukutele. Kiirrong (einoh, mitte päris rong, vaid selle nimeline võistkond) möödus vasakult ja püüdsin nende käest meie asukohta tuvastada. Ilmselt olid nad solvunud Aiki küsimusest, et kas nad on B rajalt (oh seda Aikit küll, liidreid B-rajaga segi ajamast :)) ja teada sain vaid niipalju, et tulevad 12. punktist ja see olla olnud umbes 20 minutit tagasi. Õnneks ilmus paremal varsti nähtavale uus grupp seiklussportlasi – VAUDE ja Hansa WRD (vist) koos. Summasid seal rabas ja keegi rääkis parasjagu lapsepõlvemuljetest, kui nende õdusat varahommikust jalutuskäiku segasin ja palusin härdalt eksinud naisterahvad jälle rajale juhatada. Selguski see, mis olin arvanud – oleme punktist tugevalt paremale kaldunud ja pöörasime nina siis õiges suunas. Seepeale saime mõne aja pärast punkti (9) ka kätte. Kokku oli kulunud üle tunni, ehk rohkem kui punkti vahelejätmisega oleks trahvi saanud. Lohutuseks kohtasime varsti seltskonda, kellele saime punkti asukoha kättenäitamisega kasulikud olla ja kes meie tunnisajase otsimise peale arvasid, et köömes nende aja kõrval … :)

Järgmise punkti (nr 10) asukohta jõudsime probleemideta. Ainult jube raske oli seal rabas sumbata ning taas kõva maad jalge all tunda oli tõeline rõõm! Aga punkti arvatavast asukohast me ei leidnud. Kammisime mäge külgepidi ja üles ning alla ... no ei midagi! Otsijaid oli teisigi. Lõpuks kui ma ei saanud enam üldse aru mispidi minna või kuhu vaadata, komistasin poolkogemata punkti otsa.

Punktid 11 ja 12 läksid suuremate viperusteta. Alguses veidi ekslemist metsas, seejärel kraav ja siht juba sissetallatud rajaga, jõe ületamine kopratammilt, punkt (11) ja tagasi. Ei saanud meie aru, et punkt oleks kuidagi valesti olnud. Aga eks meil oli sedavõrra lihtsam, et korralik sissetallatud rada ees. Jälle oli kogunenud meid suurem punt ja niimoodi mitme võistkonnaga võeti ära 12. punkt. Ruuben ja Nele olid kohal ja no ma sain jälle uhkustada sellega, kuidas me alguses Salomoni kanuuetapi eelviimase punktini edestasime :)

Punkti juures oli mulle isegi veidi pettumuseks see, et keegi seda puntki ujudes ei võtnud, vaid otsiti ringi tee ümber laugaste. No näha oli, et eelnevalt olid ikka mõned otse ka pannud – värskendav suplus kuluks ju küll marjaks ära. Aga marju, ehk murakaid oli rabas näha küll ja, kuigi toored, maitsesid hästi :). Tagasitee kanuupunkti tundus lõpmatu. Teised võistkonnad hajusid kuskile ära ja olime jälle omaette. Järsku olin surmväsinud, ahmisin käigu pealt sisse ühe geeli. Geel ei aidanud nagu eriti – varsti vajusin lihtsalt mättale istuma. Ilmselt andis nüüd märku paar päeva juba kummitanud tõbine olek – tugev nohu ja kurguvalu.

Puhkasime siis ja pidasime aru, mis edasiste etappidega teha. Olime rabas olnud pea viis tundi – selgelt rumal valik, sest punktide arvu arvestades oleks rabaetapi vahelejätmine olnud ajaliselt tunduvalt kasulikum ja muidugi jõudusäästvam. Aga no seiklusvõistluse eesmärk võiks ikka olla kõigi punktide läbimine, mitte ajaga nihverdamine! Ja lohutasime end sellega, et saime sooetapilt ikka päris põneva kogemuse kaasa. Sain jälle meenutada 36h võistlust Soomaal, kus sooja päikese käes rabas magama jäime ja niimoodi võistkonna numbri põsele päevitasime :). Jajah, vana hea rõõmsa KAM-iga ikka … :).

Istudes tegime plaani kuidas järgmist jooksuetappi õgvendada, ajasime ennast püsti ja edasi. Peamine on leida paat. Igatahes!

Kanuuni jõudmine kulges kergete viperustega koos mõningase eriarvamusega suuna osas. Lõppeks leidsime ennast mõne aja pärast kaardi äärde kaetud lagendike juurest - olime ikka kõvasti paremale kaldunud. Muutusin juba kergelt pahuraks – no ma ju rääkisin, et suund on imelik! Vähemalt oli nüüd teada, kus oleme. Aga jällegi ei julgenud ma suuna osas piisavalt sõna võtta ja nii jõudsime järve juurde kohas, kus eelmine kanuupunkt oli. Tüdinult keerasin näo viimase punkti suunas ja liikusime mööda metsa järgmise punkti suunas. Õnneks ei olnud see kaugel ja peagi olime kohal. Nojah, selle pika ekslemise peale oli meie kanuu üks väheseid, mis seal veel ees ootas. Pärast muidugi selgus, et mitmed võistkonnad olid rabaetapi targu vahele jätnud ja seepärast said ka kiiremini minema. B-rada võttis parasjagu seal olevat puntki ja vahetasime taaskord võistlusmuljeid. Neil hakkas rada lõppema aga meil tundus kaks kolmandikku veel ees olevat.

Kanuusõidu ajal minetasin igasuguse motivatsiooni edasiminekuks ja nii ma ennast teistele ka väljendasin. Rajal olime olnud ilmatu aega ju! Merje keelitas meid siiski kaldal väheke asjade üle järele mõtlema ning otsustasime, et kaldal sööme ja mõtleme, mis saab. Urmo Liblik tervitas kanuuvahetusalas ja teatas, et jooksuetapile ei peagi minema, mis tõi asjad uude valgusse. Mul isu polnud, aga sellal kui tüdrukud võikusid sõid, pärisin värskeid uudiseid raja eesotsa kohta ja itsitasime koos mõeldes eelseisvatele vihastele kommentaaridele Xdreami arvamustelehel. Jaa – rajameistri nahas ei tahaks küll olla.

Pilk rattakaardile näitas, et lühim tee viinuks meid ratastega läbi sellesama raba, kust olime tulnud. Tänan, ei! Liblik ainult naeris lõbusalt ning ähvardasin seepeale selle ürituse põhja lasta, kaebuse esitaja kuhu vaja ja kõike muud veel, mida praegu enam meeldegi ei tule. Aga jällegi tulid meelde Minni legendaarsed sõnad: „külm on ainult emotsioon“, asendasin „külma“ „tüdimusega“ ja leidsin jõudu edasi minna.

Rattasõidul selgus, et kanuupunktideni sumamine ja tõesti väga tubli mõlatõmme kanuuetapil, olid Merjet kõvasti raasinud. Vähegi väiksem tõus oli talle raske ja uni kippus kallale. Olime otsustanud, et rattapunktid 15, 16 ja 17, mis tähendanuks kas raba läbimist või pikka ringi, jätame vahele ja ülejäänud siis võtame ära. Aga ka punkti 18 jõudmine võttis ilmatu aja. Teepeal kohtasime mitmeid B-raja tiime, hõikusin neile tervitusi ja jõudu. Ka A-rada hakkas vastu (kodupoole) tilkuma – varsti nägin Heiti tuttavat kollast kiivrit ja Salomoni tiim kihutas vastu.

Aiki arvas, et jõudu on ja pani ees minema. Mina proovisin Merjele lükkamisega veidigi abiks olla. Vapper tüdruk see Merje, oli küll väsinud, aga pressis edasi, ei virisenud üldse. Mina nii küll ei oska. Nojah, meeskonntööd peame oma tiimis veel kõvasti harjutama.

Lõppeks jõudsime ka planeeritud rattapunkti 18. Väsimust niiväga polnudki adunud aga ma olin ikka suht madala emotsiooniga ja tüdinud, ausalt. Aiki plaanidele edasi minna, tõmbasin üsna konkreetselt kriipsu peale: siit läheme siiski otse finišisse, teeme ära seal oleva lisaülesande ja aitab küll. Aiki siiski proovis küll agiteerida aga pilk Merjele – ja jäin endale kindlaks. Arvan, et see oli õige otsus, sest ka tagasitee läks suht raskelt. Püüdsin jõudumööda Merjet nii lükata kui ka tema meelt jutustades lahutada. Loodetavasti oli see abiks.

Võistluskeskusesse jõudes suundusime viimas(t)ele lisaülesannetele. Pall korvi pealt või keskjoonel – upitasime mingist hoovõtust või millestki rääkiva Aiki kahekesi ülesse ja tehtud sai. Karjäärinõlvalt punktiotsimisel toimetasime rahulikult ja saime kokku esimese naistetiimi ISCga ja lahkelt juhatasime neid ikka ettepoole ... oleks olnud ju narr neist enne lõppu jõuda, kui endal mitu punkti võtmata. Kõvad naised ikka need ISC naised, pole midagi öelda.

Sörkisime finiši suunas ja lõpp oligi käes! Vastakad tunded jällegi. Eks väsimus tegi ka oma töö. Üldarvestuse viiekümne esimene ja kolmas koht naistest ning esialgsete tulemuste põhjal napi kaotusega teisele kohale näitab aga, et kõik polnudki nii hull nagu rajal paistis. Jah, meenutan siin jällegi Salomoni meelekindlust eelviimases kanuupunktis kohtudes – on mida õppida jällegi. Kuigi ka neil maksis tubli mitu kohta lisaülesande juures teist korda märkimata jäänud punkt ...

Eks näis mis edasi. Paide etapp on sprint – no ma küll ei kujuta meid hästi ette kiirel, lühikesel võistlusel :)