päevakajalised jutukesed asuvad: heitih.blogspot.com
maare & heiti » seiklus » Kajakiga ümber Noarootsi poolsaare

Kajakiga ümber Noarootsi poolsaare

See lugu sai alguse mõnda aega varem, kui Leivo meid Jaanipäeva ajaks kahepäevasele mereretkele püüdis ahvatleda, mis aga edasi lükkus, praegu Põhja-Eesti saartel kehtivate liikumispiirangute tõttu.

Kui eelmisel nädalal Stockholmist kodu poole lendasin ja all laiuvat vaadet imetlesin, siis tekkis mõte teha üks seikluslike sugemetega kajakisõit – ümber Noarootsi poolsaare. Loomulikult ei suutnud tõsiasi, et vahepeal tuleb kajakki mööda maad vedada kedagi ära heidutada ja nii läksimegi.

Stardime kodust kell seitse hommikul (OK, tegelikult plaanisime kell seitse startida, aga kuna kajaki ja asjade pakkimine läks veidi kauem kui plaanitud, siis paarkümmend minutit peale seitset oleme igatahes juba teel), mis on meie kui kuldmagajate jaoks suur saavutus.

Haapsalus kohtume juba ootavate, Kaja ja Leivoga ja kell 9:21 alustame kajakkimist. Seitse minutit hiljem randume ja tõstame kajakid Väikesest Viigist Suurde. Haapsalu lahel on kerge vastu-külgtuul ja laine, mis aerutamise veidi lõbusamaks muudab. Voosi Kurku jõudes varjab Vormsi saar enamuse tuulest.

Kell 11:13 jõuame mandri Eesti kõige läänepoolsema punkti, Ramsi neemeni ja teeme vana prožektoritorni juures esimese peatuse. Sööme ära Kaja ja Leivo kaasavõetud söögid ning jätkame. Kuna eelinfo põhjal presidenti parajasti meid vastu võtmas ei ole, siis jätame Paslepa lahte sisse keeramata ja jätkame ümber Tellisna neeme Vööla mere suunas. Nüüd on tuul tagant ja parematel hetkedel on kiirus üle 14 kilomeetri tunnis, 10.5 kilomeetrit läheb justkui lennates.

Hea, et eelmisel õhtul sai GPS-i pandud punkt, kus peaks olema kraav, mida mööda Läänemerest Vööla merre sõita saab, nägema hakkame kraavi otsa alles umbes 50 meetri kauguselt. Vahetult enne Vööla merd on meile ette valmistatud lisaülesanne – läbi teetruubi Vööla merre. Palju sellest rõõmu küll ei ole, sest kohe pärast truupi on nii tihe kõrkjastik, et oleme sunnitud kajakid veest välja tõstma ja teed mööda veidi edasi kandma. Leivo leiab õnneks koha, kust saame läbi kõrkjate Vööla merele läbi murda.

Vööla meri pole liiga laevatatav - vett on umbes 10 kuni 30 cm ja selle all paks muda – võrreldav viimase Xdream-i Klooga järvega. Poolel teel mööda Vööla merd jõuame teise lisaülesandeni ja kanname kajakid üle Vööla merd läbiva tammi Loomulikult on ka teisel pool tammi tarvis läbi kõrkjate murda. Siin on kõrkjad juba hoopis tihedamad ja puisemad ja jätavad murdudes jalasäärtele verised kriimustused.

Vööla mere teine osa on veel madalam, meie Maarega loobume pea kohe aerutamisest ja kasutame vana, äraproovitud taktikat – mina kõnnin kajaki ees ja vean seda enda järel, Maare üritab aidata kaasa aerutades. Kui Kaja ja Leivo näevad, et niimoodi on meie tempo kiirem, kui mööda muda aerutades, siis edasi jätkame juba kahe „esisillaveolise“ kajakiga. Vett jääb aina vähemaks ja varsti kõnnime kõik neljakesi, vedades kajakke endi järel. Kajakkimine Vööla merel on vist nii erakordne nähtus, et kaldal saadab meid terve kari lehmi, kes arusaamatuses päid vangutavad.

Sujuvalt lõpeb ka muda ja asendub heinamaaga, mis õnneks on sama kiiresti kajakitav, kui senine muda. Maanteed ületades tekib oht, et mõni autojuht võib oma kaela meid vaadates ära väänata, ilmselt pole kajakkijad keset Noarootsi poolsaart just väga sage nähtus.

Maanteelt jääb järgmise, Sutlepa mereni umbes kilomeeter. Umbes kolmandiku läbimise järel leiame kena lagendiku ja kuna jäänud pole ju palju, siis teeme lõunapausi. Õnneks aitavad Kaja ja Leivo ka meie kajaki kaalu vähendada ja nii sööme nüüd ära meie kajakis leiduvad söögid.

25 minutit hiljem, kell 15:46 alustame viimast etappi marsruudil Sutlepa meri - Saaremõisa laht - Saunja laht - Tahu laht - Tagamõisa laht - Haapsalu. Sutlepa merele pääsemine on üle ootuste keeruline. Leivo ronib lõpuks ühe puu otsa ja paneb paika orientiiri – kaks puud, millest edasi pidavat juba vesi sillerdama. Kõrkjas on veel tihedam ja veel puisem ja veel kõrgem, kui varem ning kõrkjastikust läbi tungimine on hullem kui džunglis liikumine. Sääred on kõigil lõhki ja verised ning esimesena liikuv „rajaleidja“ Maare saab minult pidevalt riielda, kui ta ei taha otse, läbi kõige tihedamate kõrkjapuhmaste minna. Meil jälle on keeruline kajakiga kõrkjate vahel keerutada.

Pärast lõpmatult pikka kõrkjates ragistamist (kulutame 700 meetri läbimiseks 45 minutit) jõuame lõpuks Sutlepa merele. Sutlepa merel korrigeerime veidi oma plaane ja otsustame saaremõisa lahe roostikud jätta järgmiseks korraks :). Leivo avastab, et Regio kaardi järgi saab Sutlepa merest sõita otse Tahu lahte. Õnneks on Sutlepa meri tunduvalt paremini kajakitav, kui Vööla meri ja varsti olemegi kohas, kust peaks algama Regio nimeline kraav.

Kui siiamaani oli meie motoks, et „kõik luurelkäigud teeme koos kajakiga“, siis seekord murrame traditsioone ja läheme Leivoga kraaviotsa otsima. Kraaviots pole kaugel, vast 50 meetrit, ainuke mure, et kraavis pole vett. Õnneks on kraavi kõrval korralik heinamaa ja nii otsustame vedada kajakid mööda kraavi äärt Tahu laheni.

Luurelkäigult tagasi jõudes selgub, et Kaja ja Maare on teinud oma plaani, mis näeb ette kajakkimist lähima taluni ja siis Mamburi sinna kutsumist. Boonusena pakuvad nad välja, et sel ajal, kui meie Leivoga autodele järgi läheme, pesevad nemad kajakid puhtaks :). Leivo suudab õnneks keelitada meid teeni jätkama, kuna sinna oleks Mamburit kergem järgi kutsuda.

Teeni jõudes selgub, et edasi jätkub ilus, lausa niidetud heinamaa ning isegi Maare loobub pika vastupunnimise peale plaanist B. Ja 32 minutit hiljem, ilma ühegi torkiva kõrkjata, oleme jõudnud Tahu laheni. Edasi on juba, isegi hoolimata kergest vastutuulest, puhas rõõm ja kell 19:40, kui stardihetkest on kulunud 10:19:37 ja 41.09 kilomeetrit, randume Noarootsi jäätee otsa juures.

Veel viimane lisaülesanne, milleks on kajakkide pesemine ja olemegi tagasi Leegi ja Mamburi külalislahkes kodus. Mambur on keetnud suppi, mis meie ühise heakskiidu pälvib ning kui pererahvas poetiirule läheb, siis hävitame meie ära ka kõik muu külmikus leiduva söögipoolise :).

Kaja kirjutab. Leivo kirjutab. Teekond. Fotod retkest.