päevakajalised jutukesed asuvad: heitih.blogspot.com
maare & heiti » seiklus » Winter Xdream 2008

Winter Xdream 2008

Tegelikult polnud me veel õieti mõtetega Austria mägedest alla saanud, kui juba oli kätte jõudnud laupäev – ehk siis Winter Xdream 2008 eelpäev. Mõtted hakkasid aga kärmesti Alpidest Valgehobusemäele liikuma, kui meie kodu sai üheks õhtuks ööbimispaigaks ka Soome multisporditiimi: multisport.fi liikmete jaoks. Jajah, Heiti soojendas oma pesas konkurente :). No aga on ikka väärt konkurendid ka – alates seiklusspordi maailmameistrist Petri Forsmanist, jätkates ülitugeva seikleja Janne Mononeni ning lõpetades Eero Jäppineniga – mehega kes aastatel 2004 kuni 2007 pani kinni Soomes vist kõik maastikuratta meistrivõistlused! Nojah, meie Tartu Rattamaratoni kohta ütles ta hommikusöögilauas poolnaljatades, et see toimub ju täiesti siledal maal :)! Soomega võrreldes kindlasti – mäletan suviseid seiklusvõistlusi seal, kus pidi rattaga mitmeid kordi slaalomimäe nõlvast üles ja alla ronima. Soomlased ei jõua seepärast kuidagi ära imestada – kuidas meie kasinatel maastikel on ometi nii palju seiklusvõistluses osalejaid – Soomes on juba suur asi, kui kuuskümmend võistkondagi korraga stardijoonele asuvad! Jajaa, igaüks võib multisport.fi lehelt seda lugeda. Mina soovitan kõigil huvilistel korra vähemalt Soomemaal seiklemas käia – supermaastikud ja supervõistlused on seal!

Ei tea, kas ööl vastu pühapäeva oli tähtede seis seiklussportlastele ärev, või oli põhjus muus aga hoolimata varajasest magamaminekust, me sel öösel sõba korralikult silmale ei saanud. Hommikuks olin mina igatahes juba ette väsinud ja veidi mures eesseisva võistluse pärast - vapper KAM startis ju seekord koosseisus: mina, Ave ja Alma – 2007 aasta Eesti parim naistriatleet. No õnneks olin ma enne ikka Almale hoolega sõnu peale lugenud kavandatava / võimaliku tempo ja sellest tulenevalt temale sobivama soojema riietumisvaliku kohta – hästi oli mul meeles Kati jutt eelmise aasta võistluse kohta, kus Kati jaoks viimased kontrollpunktid lihtsalt musta auguna tundusid. Pealegi ei teadnud ma, kaua juba rogainist saati vaevav ning viimase suurema ettevõtmise – Arula sada suuska – järel kõvasti vatti saanud põlv mul üldse joosta laseb.

Almal oli õnneks kõik hästi meeles ja soojemad riided seljas. Nii, et külm tal vähemalt ei hakanud. Aga seda ütles küll, et naha sai ta märjaks vaid üks kord selle peaaegu seitsme tunni jooksul – siis kui ta lisaülesannet sooritades omas tempos suuskadega Valgehobusemäele üles ronis :). Minul sellevastu tuli hoopis keset võistlust tõdeda, et pikad võrkpesupüksid teiste pükste all on liiast ja ennast sellest karupüksid-tundest alumise kihi vähemakskoorimise teel vabastada. Ave lippas nagu ikka temale omases – kergejalg jooksustiilis, seda hoolimata tema väidetest, et ta Berliini maratonist saati pole üleüldse jooksmas käinud. No mõnele kohe on antud, või siis, et mõnele (minule) pole kohe üldse antud, seda jooksmise kunsti valdamise annet.

Valgehobusemäele saabuda oli mõnus – sai kahele poole suvest tuttavatele nägudele tervitusi hõigatud ja ettevalmistusärevaid seiklusnalju heidetud. Kohe näha, et vanad seiklusspordisõbrad koos :).

Start! Peale väikest kõhklust suundusime kohe lisaülesannet sooritama. No kui selgeks sai, misasi see on, mõtlesin küll korra, et parem kui oleksime selle viimaseks jätnud ... aga tegelikult oli pärast hea meel, et peale raja läbimist parasjagu väsinud jalgadega ei pidanud enam matka- või metsavahisuuskadega (või nagu mõned seiklejatest nimetasid, sõjaväesuuskadega) Valgehobusemäele ronima, sealt mulla- ja jääolude vahel valides alla sõitma ning uuesti üles jooksma ja lisaks veel vaatetorni otsa ronima. Ave oli meist seejuures osavaim, püsides ka allatulekul kenasti sahka pidurdades püsti – kohe näha et suusatamistrennis käinud! Mina leiutasin turvalisuse mõttes enda jaoks üks-suusk-jalas-istmikul-laskumise stiili, mis pealt näinud kaasvõitlejate seas kiiresti populaarsust kogus ja ohtralt järgmist leidis. Ja sinna vaatetorni otsa ronisin ma ka! Hoolimata oma eriti suurest kõrgusekartusest ja poole ronimise peal kaaslastele „mina edasi ei tule!“ hõigetest. Vaat mis tähendab, kui iga võistleja randme küljes on SI-pulk :). Minu sügav kummardus siinkohas korraldajatele.

Vahetusalasse olime pannud valmis ka rattad ja alguses oli plaan võtta jalgsi liikudes ära lähimad punktid ning kaugematesse ratastega sõita, aga võistluse käigus tegime plaanides korrektuure ning läbisime kogu raja jalgsi. Ei teagi, et kas rattaga oleksimegi eriti kiiremini saanud. Ühelt poolt vaadates: alguses me liikusime lihtsalt aeglaselt (ei tea isegi miks) ja hiljem küll kiiremalt, aga siis ikka pooljoostes / poolkõndides kuna minu põlv hakkas järjest rohkem tunda andma – ratas oleks koormust põlvele oluliselt vähendanud. Teiselt poolt aga: arvestades erilisi (loe: jäiseid) olusid, oleks meie liikumistempo ehk pigem ettevaatlikult aeglane olnud. Sest isegi Alma, kes muidu meid rattasõidul alati kiiresti seljataha jätab, on maastikul ja pealegi sellistes oludes veidi kartlik ning tempos tagasihoidlikum. Aga meie ei läinudki ju tegelikult võistlema vaid lihtsalt talvist seiklust nautima – täie raha eest :).

Jah, täie raha eest seda ka saime. Esiteks oli ilm ilus, rada huvitav ja pakkus päris huvitavaid võimalusi liikumisteede valikuks. Ka kaardiga saime üsna hästi hakkama – alguses oli veidi raske küll mõõtkavale pihta saada ja erinevate kaarditüüpide üleminekutega harjuda, aga võistluse edenedes läks juba päris libedalt ning ma arvan, et suuri orienteerumisprohmakaid (vähemalt meie jaoks) me ei teinudki. Vürtsi lisas veel jalgade märjutamine ning sissekukkumisohuga võitlemine jäätunud puutüvedel sügavamatest kraavidest üle turnimisel. Kahju ainult, et seekord fotoaparaati kaasa ei võtnud – arvasin, et Almaga koos ei ole mul nagunii aega pilti teha.

Positiivne oli, et ehkki jõudsime joogipunkti vist isegi vähem kui tund aega enne kontrollaja lõppu, oli punkt veel täitsa olemas ja meil lubati lahkesti tühjaksjoodud pudelid spordijoogiga täita ning sooviti veel õnne teele kaasa. Seda oli meil igatahes vaja, sest võistlesime lõpu eel ajaga – suur soov oli ikka kõik kontrollpunktid ära võtta ja seda me ka tegime – kahte viimast punkti võttes unustasin ma hasardis põlvevalu täielikult ning finišis olime isegi kerge ajavaruga – kontrollaja lõpuni jäi veel veidi rohkem kui kaheksa minutit. Nii, et seekordne eesmärk sai sajaprotsendiliselt täidetud :). Eks mõni teine kord seame ka endale kõrgemad, võistluslikud eesmärgid. Võib-olla. Kui vormi on ja tervis lubab ja kõik need muud asjad.