päevakajalised jutukesed asuvad: heitih.blogspot.com

maare & heiti » seiklus » Naised, tulge A-rajale!

Naised, tulge A-rajale!

Kui alustada päris algusest, siis Matkaspordi 36h tunni võistluse finišis ulatas Riho meile telefonitoru, mille teises otsas oli eelmisel päeval käeluu ära murdnud Kati. Rulluisutades muuseas.

Seega oli meie järgmise nädala ülesanne leida tiimile meie võimetega arvestav kolmas naisliige. See aga ei olnud kergete killast ülesanne. Kohe kui mainisime A-rada ja öist etappi, hakkasid muidu vaprad naised kätega vehkima ja need kes vehkima ei hakanud, olid jälle meile ehk liiga kõrgete eesmärkidega. Kersti (eelmisel aastal tiimist nimega Jalas Kollased Sandaalid) arvas, et tema tollased tiimikaaslased (ISC naised) ei luba tal konkurentide võistkonnas võistelda – no peab ütlema, et seda oli küll meeliülendav kuulda – meie ja konkurendid ISC-le :) (tegelikkuses olid tal vist muud asjad ees). Alma, kes mind asendas Winter Xdream-il, oli kohe nõus aga siis tuli juhend välja ja selgus, et kavas on rulluisk – mida Alma arvas, et ta vähem kui nädalaga selgeks ei õpi. Kolmapäeva päevaks ei olnud meil seega kolmandat liiget veel teada, kui Kersti siiski aitas ideega. Tegi veel sissejuhatava telefonikõne ja mul ei läinudki vaja palju vaeva, et Irene nõusse saada :).

Vahepealne aeg läks ruttu ja juba leidsimegi ennast Otepääl, rulluisud seljas ning stardiärevuses. Käis pauk, kaart kätte ja esimese punkti asukoht ei olnud keeruline – Marguse puhkekeskus, kus eelmise talve Xdream võistluskeskus asus, aitas kähku paika. Lippasime siis võistlejaterodu viimases kolmandikus punkti poole. Jooksu oli paari punkti jagu ja siis algas rullirada. Mina pabistasin keskmiselt kõvasti – Otepää ümbruses ju tasast maad ei ole ... Kaardi järgi oli rada ka meeletult pikk – et Käärikuni ja tagasi veel ka – ma esimesel hetkel päris välja ei lugenudki. Õnneks. Oleks rohkem pabistanud. Esimene laskumine tehtud ja jäin ellu. Järgmised ei olnudki enam nii õudsed. Tõusudel sain ka enam-vähem hakkama ja teistest palju maha ei jäänudki. Irene uisutas hästi ja võttis sappa Avegi, kelle uisud ei olnud nii hea jooksuga. Mina nende paarisrakendiga ühineda ei julgenud, kiirematel laskumistel ajasin pigem käed laiali ja pidurdasin hoogu maha. Aga hakkama sain :). Kerge segadus oli päris rulliraja alguses – osad tiimid liikusid äkitsi tagasi ja otsisid midagi võsast ... legendi järgi oli järgmine punkt aga rulliraja lõpus. Tagasiteel tõesti, seal oli punkt – ju siis mõnigi oli mõttes juba tagasiteel.

Käärikul tervitas meid raja kõrval kaasa elama tulnud Kati, kipsis käsi kaelas :). Ega midagi, uus kaart ja jooksuetapp. Ikka olime veel suure seltskonnaga koos ja esimeste punktide võtmine oli endiselt paras „tiimitöö“. Teine osa kaardist oli aga puhtalt reljeefikaart – ja seda öises Sangaste ümbruse metsas, mida tõsised orienteerujad tavalise kaardigagi päeva ajal parajaks pähkliks peavad! „Tiimitöö“ siingi ja hakkaski reljeefikaart läbi saama. Jäi veel üks punkt (13-43). Jõudsin juba mõelda, et seekord läks õnneks. Kümme minutit hiljem leidsime aga endid arutult võsas ringi kammimas, seltsiks ligi kümmekond võistkonda. Öine mets kihas lampidega inimestest ja kohati oli metsaalune päris valge. Punkti ei leidnud aga keegi sellegipoolest. Äkki näen, et eespool liiguvad tuttavas dressis seljad – Ekstreem.ee ehk Kaja, Leivo ja Alar! Tohoh, nüüd on ikka täitsa lõpp kui meie nendelegi järgi jõudsime ... Võtsime sappa, ise enam kaardist suurt midagi aru ei saanud. Seal jooksid kõik kõigi järgi pea laiali otsas, selle asemel, et ise kaarti vaadata (no enamus vähemalt). Ekstreem.ee tundus ses mõttes kõige asjalikuma mõtlemisega olevat, Leivo ja Alar püüdsid korraga ja kordamööda kaarti lugeda. Ühel hetkel tundus mullegi, et punkt on siinsamas ja panin ühte suunda ajama. Leivo hõikas kõvasti, et „läheme selle tüdruku järgi!“ Tulemuseks oli, et hunnik rahvast suundus meie kannule, aga mida me ei leidnud, oli punkt.

Peale mitmekordset ekslemist jõudsime kuhugi teele, seal sai Leivo ennast kaardile ja Ekstreem.ee pani punuma ... meie hoidsime hammastega neile järgi. Ikka ei midagi. Mulle tundus, et Leivo oli juba veidi närviline. Rahvast hakkas meie ümber vähemaks jääma ... ei tea, kas leidsid punkti või ... Ja siis, viimane võsa, Leivo kimas ees ja hüüdis kuidagi kiirustava, summutatud häälega ... no tulge ometi! Muidugi, punkt. Lõpuks ometi. Võsast välja ja Ekstreem.ee seljad kaugenesid kiiruga. Meie enam ei püüdnudki neile sappa hoida – ega see ilus tegu pole niimoodi teiste seljas elada. Kahju ainult, et unustasin GPS-i rajale kaasa võtta – praegu oleks hea olnud analüüsida ja träkki vaadata.

Rahvasumm oli kuhugi kadunud. Olime vist küllalt viimaseks jäänud, tegelikult vist kõik naiskonnad olid meie ees juba. Teel järgmisesse punkti kohtasime ühte neist – roheliste jopedega (vist Sportland-Haglöfs) ja koos kulgesime rahulikult jooksuetapi lõpuni. Öö oli soe ja vajasin pidevalt juua, täiendasime varusid vahetusalas. B-raja rattaetapi esimesed hakkasid juba kohale jõudma ja tegime vahetusalast sääred. Rulluisud jalga ja minekut. Roheliste jopedega tüdrukud jäid millegipärast kuskile maha ja rohkem me neid rajal ei kohanud.

Tagasitee rulluiskudel läks kiiresti. Ja ei olnud üldse enam nii hirmus, ei teagi, miks rulluisutamine.ee on selle raja kohta kirjutatud, et Kääriku-Otepää suunas on rada ohtlik ja mõned tõusud keelatud. Kõige hullemaks osutus vaid viimane laskumine, kus rada kohati ebatasane. Tõsi, pärast kuulsime, et Icebug-il oli seal, kus rada autoteega ristus, õnnetus juhtunud. Õnneks suhteliselt õnnelik õnnetus. Jah, korraldajatele siinkohal väike õppetund jälle – alguses olid küll kohtunikud seal ristis väljas aga tagasiteel enam mitte.

Uisud kotti ja lühike jooks ümber järve nurga. Algas kannuetapp, kuid et kanuuni jõuda, tuli lühike maa ujuda. Vahetusalas nägime just kanuu lõpetanud Icebug-i, kes kiitis head sooja vett. Mul oli kaasas Matkasport 36h võistluselt auhinnaks saadud veekindel kott (tänud Siiri :)) ja panime oma särgid sinna sisse. Kaldal oli üks tüdrukutetiim (Muahh vist) kanuuga ja soovitasid, et las kaks tükki ujuvad üle ja toovad ära kanuu, kolmas ootaks riietega kaldal. Vaatasime üksteisele otsa – no muidugi me kõik ujume, milleks see kanuutoomine!

Vesi oli tõesti soe ja varsti olimegi saarel. Valisime eelnevalt omandatud teadmistele tuginedes võimalikult sportliku kanuu ning vette. Esimene punkt supsti käes ja edasi. Vahepeal nägin, kuidas Ekstreem.ee kanuuga viiendat (25-54) ja pidasin selle koha meeles, kust Leivo kanuusse ronis. Juba enne teist kanuupunkti jõudsime Muahhile järele – vaesekesed tegid kanuuga igasugu imetrikke ja edasi liikusid vaevaliselt ... Seni kuni Ave ja nende tiimiliige kaldal punkti järel käisid, tegin nende palvel kiirkursuse kanuutüürimise põhitõdedest ja edasi tundus, et neil läks ikka veidi libedamalt küll :). Varsti olime ka Sportland/Eluonikkaseiklus naistetiimil järel ning koos me Pühajärve risti-rästi läbi sõudsime. Teadsin, et maal me neist noortest orienteerujatest jääme kindlalt maha ja seepärast kanuud me lõpus väga ei punnitanud – tüdrukud jõudsid kaldale mõned minutid enne meid.

Jälle lühike jooks, seekord siis võistluskeskuses ootavate ratasteni. Meie üllatuseks kohtasime eluseiklejaid enne viimast punkti (32-60) ja isegi leidsime selle veidi enne neid. Teel staadionile olime jälle kõik koos, ka Muahh! oli järgi jõudnud ja vahetusalasse sisenesime praktiliselt koos (noh olgu, Eluonikkaseiklus komposteeris enne). Kõvad tegijad (sh. Salomon siis) olid just ratta lõpetanud ja startisid viimasele, mäluorienteerumisele. Kuulsin, et Salomon on teine ja Vaude kõvasti ees – nemad juba finišeerusidki võitjatena. Palju polnud aega kuulata aga hoidsin mõttes Heitile ikka pöialt.

Rattakaart käes, selgus, et ratast on vaid 30km! Ma olin arvestanud vähemalt viiekümnega. Selle peale ei hakanud rattapüksegi jalga panema :). Ave ja Irene siiski panid ja varsti lahkusime vahetusalast. Eluonikkaseiklus ja Muahh! jäid veel veidikeseks sinna. Teel esimesse punkti kohtasime veelkord Salomoni ja veidi saime suuna koha pealt targemakski – kerge ärevus oli sees ning kaardilugemine oli käest ära :). Aga ega midagi, peale esimest punkti oli ka Muahh! kohe kannul. Eluseiklejaid ei paistnud meie üllatuseks kusagilt. Ette rutates olgu öeldud, et nad olid rattaetappi alustuseks teistpidi pihta hakanud ja ratastega juba Munamäe otsaski käinud alles vastukihutavat Icebug-i vaadates sellest aru saanud ...

Muahh! Liikus rattaga aeglasemas tempos, möödusime neist. Aga mitte kauaks – tundus et üht teed mööda saab lõigata, pöörasime ära, kuid tee lõppes varsti. Tagasi teele, ja oligi Muahh! jälle meiega liitunud. Kuid meie tempo oli siiski kiirem, ületasime okastraataiad ning punkt käes. Edasi Hobustemäel asuvasse punkti (36-64) minnes aga tegime vea, mis meil üsna olulist aega röövis. Nimelt, selle asemel, et eelmise punkti juurest metsa ääreni jõudes paremale keerata, läksime meie otse, üle oja ja püüdsime siis vasakule, ida suunas minna. Justkui vasakule minev rada pööras salamisi paremale ja kihutasime tükk aega hoopis vastassuunas – kaardist välja. Ei teagi, kui palju me ekslesime, proovides küll üht, küll teist teejuppi – no ligi tund ehk tuli välja küll ... Mina olin kannatamatu – tahtsin muudkui sõita, sest seistes kaarti lugedes ründasid ligikaudu SI-pulga suurused parmud, kelle hammustus oli nii valus nagu oleks tükk küljest ära võetud. Praegu ongi mul sääred paksult kuplas nagu veenipõletikku põdeval pensionäril – isegi Heiti ei suutnud ennast luiskama sundida ja tunnistas, et mu jalad on ikka koledad küll ... No õnneks ei ole nüüd kuni juuli keskpaigani ühtki pikemat seiklusvõistlust ja enne järgmist saan ehk korra lühikese seelikugi selga panna :).

Veel mõne võistkonnaga kohtusime metsavahel. Kui seletasime, et oleme kaardist ilmselt väljas, siis nad ei uskunud. Üks meesterahvas osutas oma kaardilugeja poole ja kiitis tema oskusi ning keelas tal meie juttu kuulata. Mees teadvat ise väga hästi, kuhu sõita ning pole vaja meil naistel paanikat külvata. Läksimegi mõni aeg nendega kaasa kuid siis jäime ikkagi aru pidama. Üks meestetiim veel meiega koos, kes ka adus, et pole ikka õige. Sõitsime tagasi peaaegu punktini välja ja sealt nägimegi selgeid jälgi paremale minemas, mida me enne ei olnud piisavalt tähtsaks pidanud, sest ees läks ka palju rattajälgi. Kuulsingi pärast, et sedasama viga olid väga mitmed võistkonnad korranud.

Jälle rajale saanud, liikusime Hobustemäe punkti poole. Ise arutlesime, et ilmselt on teised naistetiimid meist selle ajaga kaugele ette jõudnud. Aga noh, seiklus ju. Kuid ei läinud palju aega kui nägime ees tuttavaid tüdrukuid ... Muahh! Jällegi möödusime neist ja järgmine kord nägime siis, kui meie juba Hobustemäelt alla tulime.

Rattakaardi teine külg läks ilma eriliste viperusteta ja mõõdukas tempos. Ikka neidsamu võistkondi kohtasime punktides. Seinamäe lisaülesande tegime ühe trahviringiga (unustasime arvud 91, 92, 93 ...). Eriti uhke olin selle üle, et suutsin 1972 aasta kõrgushüppe olümpiavõitja ära öelda :). Puhas juhuste värk, vist Viivi ja Raivo juures arutati ükspäev just, et Tarmak oli viimane, kes karjapoissi hüpates olümpiavõidu sai ... Munamäe otsa ratastega ronimine tundus raskem kui tegelikult oli (Soome slaalominõlv X-kaatol oli tunduvalt hullem mu meelest). Aega aga olime rattaetapile küllalt kulutanud – päike lõõskas juba keskpäeva.

Otepääle jõudes ootas meid ees üha tühjenev võistluskeskus, Heiti, kes miskipärast ei maganud õiglase und, ja lisaülesanne ehk mäluorienteerumine. Peab kohe ausalt üles tunnistama, et mina olin üks nendest, kes raja maha pildistas kuid enda õigustuseks võin öelda, et ei läinud fotokat autost tooma, ega võtnud seda vahetusalast, vaid olin seda terve võistluse ausalt kaasas kandnud. Pildistamiseks aga seekord rajal aega ei jagunudki ... ei tea kas läheb vägisi liiga spordiks kätte meil ...

Heiti tiirutas rattaga meie ümber, kui punkte võtsime. No on alles viitsimine, mina küll ei oleks tahtnud rattaga Tehvandi suusaradade tõuse võtta! Liikusime aeglaselt lõppeesmärgi poole. Varsti tegime aga veidi jooksusammugi, sest Eluonikkaseiklus oli meile järgi jõudnud ... jestas, on ikka kõvad tüdrukud küll! Jäi veel viimane, sõit mööda ahviraudteed (flying fox võõrkeeli). Lahe! Olin korra Heitiga Otepää seikluspargis käinud kuid siis seda osa veel valmis polnud. Isegi mina, paaniline kõrgusekartja, nautisin sõitu. Teise, kõrgema otsa juurde minnes tuli küll üks noormees vastu, kes ütles, et tema loobus ja läheb joostes ... veidi kõhe hakkas siis mulgi. Aga võtsin südame rindu, kinnitasin rullikud, panin korraks silmad kinni ja õhus ma olingi! Veidi selline tunne oli nagu langevarjuga või paraclimbingut tehes ... jalad rippusid alla vaadates maakohal ja seda tunnet ma ju teadsin! Ave ja Irene tulid siuhti järgi ning jäi viimased kolmsada meetrit finišini. Põhimõtte pärast võtsime seda joostes, et oleks nagu päris  . Kolmandad naised ikkagi!

Finišis aga keegi meiega rõõmu ei jaganud. Korraldaja sõitis just autoga ära ja finišialasse olid jäänud vaid üksikud naised, kes SI pulga võtsid ja vett jagasid. Noh, kerge pettumus muidugi, sest ega kolmas koht pole meile igapäevane asi :)! Siiski jagasime rõõmu, väsimust ja võileibu omavahel ja Heitiga ning lõppkokkuvõttes võib öelda, et naistearvestuste koha suhtes saime maksimumtulemuse. Sest Icebug-i ja ISC-ga me ka unes võistelda ei suuda.

Kui norida, siis ehk võinuks me raja veidi kiiremalt läbida ... aga eks 36h tunni võistlus nädal tagasi oli meisse ka oma jälje jätnud. Aga „oleks“ on paha poiss! Tublid olime, rada oli huvitav ning ilm hea. Täna just arutasime Viiviga, et A-rada on ikka mõnus, inimesed on sõbralikumad, pole sellist närvilist tõmblemist nagu B-rajal ... kuigi idee järgi peaks just vastupidi olema. Naised, tulge A-rajale!

© 2005 - 2010 maare & heiti