[maare] Kõigepealt ei saa ma mainimata jätta, et ka sel korral jäi mu ilus punane seljakott koju nukrutsema. Põhjus lihtne – oleme omandanud vilumuse pakkida kaasa võimalikult vähe asju ja nii mahtus kõik kaasapakitu Heiti suurde seljakotti ära pluss muidugi eraldi „tehnikaseljakott“, kus sees sülearvuti, kolm fotoaparaati ja hunnik juhtmeid ning muid vidinaid. Aga see on põhimõtteliselt ka kõik.

Siiski, kui me Soome laevale jõuame, tunnen, et puhkus Heitiga on juba alanud. Kiirkõnd Kalamajast D-terminali on minu kukla ja seljas oleva särgi märjaks võtnud – aga eks me jõudnud laeva ka täiesti õigel ajal. Õnneks ei pea mööda Helsinkit samamoodi tormama – esiteks on meil ohtralt aega lennujaama jõuda ja teiseks viskab oma autoga meid ära Mattis, keda laeval kohtame. Soovib veel head reisi ja olemegi Helsinki raudteejaamas, kust läheb buss number 615 Vantaa lennujaama.

Vantaas on aega laialt ja õnneks ka vaba wifi – saan kaelast ära viimase töövõla. Tai bahti valuutakursid on muuseas Vantaas röövellikud, ning lisaks kasseeritakse neli protsenti tehingutasu.

Aga lõpuks oleme siiski lennukis ja stardirajal. Lufthansa pakub isegi toitu – mingisugused lihapallilaadsed asjad sinepikastme ja saiakesega, kuid päev on olnud pikk ja ka need lähevad alla. Frankfurdis on meil aega vähem kui tund ja jalad on kiired – mõtlen veel, et ei tea, kas meie seljakott ka nii kiiresti ühest lennukist teise suudab reisida ...

Ja sealt aknast ta siis paistabki – lennuk, mis meile saab ajutiseks koduks veidi rohkem kui üheteistkümneks tunniks – ilmatusuur Airbus A380-800 – lendame siis Singapuri. Lennuk on aga selline larakas, et kui Heiti hakkas online check-in käigus meile kohti broneerima, siis selgus, et on lausa 20 istmerida, mis kõik lennuki tiivale ära mahuvad. Tiiva peale oma kohad saimegi, sest vabu kohti oli valida vähe ja jalgade sirutamise huvides otsustasime varuväljapääsu juures paiknevate kohtade kasuks.