[maare] Hommikul oleme kell 7:30 seljakottidega reception-is. Meie üllatuseks teatab meie bussijuht, et jääme veel teiseks ööks samasse hotelli. Algselt oleme küll kokku leppinud, et õhtul sõidame tagasi Kalaw-sse, et vähendada järgmise päeva bussiotsa kahe tunni võrra, aga vastu vaidlema me ei hakka. Õigemini ei taipa kohe hakata, millest tekib mõningane arusaamatus reisikaaslaste vahel. Aga eks teinekord oleme jälle targemad.

Viime seljakotid tagasi tuppa ja jalutame oma giidiga jõe äärde. Jõe ääres püüavad mingid eriti tüütud müüjad meile mütse pähe määrida (esimest korda siinmaal on kauplejad tõesti vastikult tüütud), õnneks pääseme nende eest jõe peale pakku. Paat on selline pikk kitsas jõepaat, kus tavaliste toolide moodi istmed sees ja üsna „paksu saksa turisti“ tunne on. Giid peatab paadi püüdlikult järvel kohalike paatide juures, et saaksime pilti teha. On paate, mis korjavad näiteks järvest adrut, kalapaate ja Nyaung Shwe poole vuravaid kaubapaate, enamasti täis tomateid ja muud järvel kasvatatavat kraami. Kuulsaid „jalaga sõudjaid“ näeme samuti, ent üsna palju on ka mootoriga varustatud paate. Sõidame koos mõnede teiste turistipaatidega üle järve ja siis mööda jõge üles, kus vahepeal paat väga osavalt paarist väiksemast kosest üles sõidab.

Inle järv on põnev veekogu, raske on aru saada, kus on järv, kus kallas, kus kanalid ja kus jõed. Järv nimelt on elupaigaks paljudele kohalikele, kes elavad seal vaiadele püstitatud majades, mis moodustavad terveid külakesi ning tänavate rajoone. Lisaks on järvel nn. ujuvad peenrad, kus siis kohalikud peamiselt tomateid kasvatavad, aga sellest edaspidi. Väga põnev paik on see järv kindlasti ja hoolimata turistlikkusest, tasub külastamist.

[heiti] Paat toob meid külakesse, nimega Indein, kus kaldal toimumas turg. Kohalik, kuulus floating market ei pidavat täna meie giidi sõnul toimuma (või toimub see kusagil liiga kaugel, meie giidi inglise keel on väga nigel). Külastame siis seda maiset turgu ja võitleme agressiivsete müüjatega, kes meile kõiksugu jama pähe üritavad määrida. Kui mina ühte puidust konna liiga kauaks uurima jään, siis tagasiteel on juba mitu müüjat, kes mulle konni müüa üritavad. Lisaks turule külastame Shwe Indein pagoodi, kus sadade kaupa stuupasid – värskelt taastatud ja kuldsetest, kuni taimi täis kasvanud ja lagunevateni.

Indein „vallutatud“, pannakse meid jälle paati ning jätkame kohustuslikku tuuri – turistikäik hõbedaseppade töökotta, kus ringkäik lõpeb mõistagi poes. Seejärel lootosekiududest valmistatud paberist päevavarjude tegijad. Siin on oma nurga leidnud ka kolm pikakaelalist, kaelavõrudega naisterahvast. Need on karenid, etniline grupp, kelle tegelikult asuvad küll järve teisel kaldal kuid mõned on siia nagu vabaõhumuuseumisse turistidele pildistamiseks toodud.

[maare] Kareni naisi iseloomustavad nende pikad kaelad, õigemini võrud, mida lapsest peale nende kaelade ümber pannakse ning järjest üksteise otsa laotakse kuni naise kael venib ebaloomulikult pikaks. Mõnedel naistel on võrud ka põlveliigeste ümber. Räägitakse, et karenid soovisid oma naispere konkureerivate hõimude jaoks „ära märgistada“, ning ebaatraktiivseks muuta ning selleks mõeldi välja selline rõngastamissüsteem. Tänapäeval muidugi enam neid sel eesmärgil ja kõigi naiste puhul ei kasutata, rõngaid laotakse kaela puhtalt turistide jaoks. Kusjuures, naistel, kel on kael sel viisil pikaks venitatud, ilma kaelavõrudeta sõna otseses mõttes kael enam ei kanna, sest lihased pole ollagi. See paneb küll mõtlema sellele, et kuidas perekond küll otsustab, et näiteks sina, Piret, hakkad meile turistidega raha sisse tooma ja sinu kaela hakkame nüüd rõngastega pikaks venitama ... prr.

Need prouad, keda meie näeme, ongi nagu näitusele valmis pandud. Muidu istuvad ja teevad näputööd, kuid turistide lähenedes tõusevad püsti ja asuvad poseerima. Pigem on kogu seda lugu kurb, mitte põnev vaadata. Kusagil järve teises otsas ja kaugemal mägedes pidavat neid ikka oma loomulikus keskkonnas toimetamas ka näha saama, aga meil sinna rännuks meil aega ei ole.

Päike näitab lõunat ja giid juhib meid mööda järve ja kanalite süsteemi söögimajade rajooni. Kõhud head hiina sööki täis, asutame endid minekule ent meie giidil on kõrvalmajas doominomäng alles pooleli ja ta näitab tagantkätt, et minge vaadake siin vastaskaldal olev pagood ka ära. Mis siis ikka, vastaskaldale viib sild ja väike jalutuskäik peale sööki kulub ära. Pagood on, nagu pagood ikka, väljas on aga palav ja sees on vähemalt päikesevari. Tagasiteel teeme ka mõned turistiostud ning ostame kamba peale kolm rahvusmustritega üle õla käivat kotti.

Järgnev paadiretk on põnev – tiirutame külavaheteedel. Ehk siis majade vahel, mis kohe täiesti keset veevälja on. Mõtleme sellele, et huvitav, kuidas siin lapsed õues mängivas saavad käia ja kas ema lastele enne välja minekut ka sõnad peale loeb, et „vaata poiss, et jalgu märjaks ei tee“ :). Satume mööduma koolimajast just siis, kui tunnid on lõppenud ja saame osaks kojumineku rüsinast. Kooli ees olev paadisild on paatidest pungil ja lapsed jooksevad käratsedes paati. Mõnda juhib lapsevanem, mõnda lapsed ise ja siin näeme küll väga ehedalt, kuidas see kuulus jalaga sõudmise värk käib ning kuidas isegi põlvepikkused poisikesed seda kunsti juba filigraanselt valdavad.

Kuulus jalaga sõudmine on Inle järve nö kaubamärk. See käib niiviisi, et sõudja seisab paadi otsas püsti, üks jalg on jalalabast kuidagi ümber aeru keeratud ja nii jalaga ringikujulisi liigutusi tehes sõudmine käibki. Üsna edukalt liiguvad paadid ja siinjuures on käed vabad, et näiteks võrku veest välja tõmmata või muid toimetusi teha. Ühel „tänaval“ liiguvad vastu kaks meest kõrvuti paatides ja nagu muuseas jalga keerutades puhuvad omavahel juttu. Ja siin ei ole küll tegu turistidele poosetamisega. Väga ehe värk!

Mõned turismiobjektid on siiski veel ka tänaseks varuks ja võtame ette külastuse tubakavabriku, kus meile demonstreeritakse, kuidas tehakse kohalikke sigareid / sigarillosid. Nemad ei keera seda mitte tubakalehtedest, vaid mingi kohaliku puu kuivatatud lehtedest, aga lõpptulemus näeb välja nagu „päris“ ja lõhnab ka nii. Suitsumeestest sõpradele ostame siit veidi kaasa, lisaboonusena on kaup kenadesse, käsitsi valmistatud topsidesse pakitud.

Teel Hüppava Kassi Kloostrisse, meie viimasele turismiobjektile, põikame läbi peenarde vahelt. Peenrad ei ole siin tavalised vaid sisuliselt on tegu õõtsikutega, nagu Eesti soodes. Peenrad moodustatakse selliselt, et kuhjatakse kokku järvelt adru, see kõduneb ja muutub rammusaks huumuseks, mis on superhea kasvupaik taimedele. Peenrad on pikkade ritvadega järve põhja kinnitatud, et tuul ja laine neid peremehe aiast ära ei viiks. Siin saame ka aimu, mida tehakse selle vetikakogusega, mida hommikul nägime paatidesse kuhjatavat – pidevalt „uuendatakse“ peenraid ja laotakse uusi kihte peale. Hüppame Heitiga korra peenrale (jah just peenrale ja mitte kaldale) ja no põhimõtteliselt ei ole see tunne võõras - kodustel seiklusspordivõistlustel on sedasorti õõtsikul nii ööl kui päeval liigutud.

Aga põnev on see peenramajandus ikkagi. Küsime, kuidas sellega nüüd siis üldse on, kas peenra omanikud peavad järvepinna kasutamise eest midagi maksma ka. Giidi inglise keel on, nagu on aga põhimõtteliselt saime aru, et midagi maamaksu (siin siis veemaks) sarnast peavad põllumehed riigile tasuma küll. Uudistame, kuidas otse paadist saaki korjatakse ja satume tunnistajaks ka sündmusele, kus külamees oma peenart ühest „aiast“ teise transpordib. Põhimõtteliselt on see nagu parvetamine – mehed seisavad peenral ja lükkavad tokkidega põhjast peenart õiges suunas edasi, ainult et jalge all ei ole mitte parv vaid vees õõtsuv rohuriba. Kinnitust sellest, et peenrad ei ole rajatud mitte pilliroost sõrestikele nagu Jaak kahtlustab, annab tõik, et transportimise käigus võtab peenar päris ilusasti kurvi.

Lõppeks jõuame Hüppava Kassi Kloostrini (Nga Phe Kyaung), mis on üsna iidne tiigipuust ehitis. Muidugi vaiadel keset järve ning kuulsaks saanud selle poolest, et siinsetel munkadel olevat olnud kombeks vabal ajal kasse dresseerida ja neid läbi rõnga hüppama õpetada. Kasse on siin tõesti palju, aga meie pole kahjuks vist piisavalt tähtsad külalised, et kassid endid liigutada viitsiksid ja nimetame kloostri endi jaoks ümber „magavate kasside kloostriks“.

Ja ehkki Inle järv ja selle külastamise mõttekus on üks enam poleemikat tekitav koht Myanmaris, siis meie oleme rahul, põnev päev igal juhul ja pikka autosõitu oli siiatulek kindlasti ka väärt. Õhtul on pilte, mida vaadata.

+12 fotot