[maare] Ärkame vihmaga. Väljas on sooja viisteist kraadi või vähem. No pagan, ei saagi lühikesi pükse panna. Rando ja Kadi avaldavad lootust, et varsti jääb vihm ehk üle, nende eelmise Uus-Meremaa reisi ajal olla kah nii olnud, et hommikuti sadas hirmsasti aga päeva peale tuli päike välja. No olgu.

Vaatame ära Tiamaru sadama ja siis plaanitult edasi Oamaru poole pingviine vaatama. Nimelt pidavat Oamarus olema väikeste siniste pingviinide koloonia ja lisaks veel kauba peale merilõvisid ka. Aga väljas sajab ikka lakkamatult ja pingviine ei näe me kusagil. Isegi nende vaatlemiseks tehtud kaljuäärne rada (mis tavaliselt on pealegi tasuline) on kinni pandud, kuna see on savine ja vihma tõttu ohtlikult libe. Meie muidugi sellest ei hooli ja kõnnime ikka künka taha, pärast mäest üles ja siis suure tiiruga pingviinide vaatluseks tehtud külastuskeskusesse tagasi. Paar merilõvi on päris uudishimulikud ja ronivad veest välja, uudistavad meid alt mere äärest samamoodi nagu meie neid ülevalt. Ja siis leiame siiski ühe tillukese pingviini, kössitab teine nukralt külastuskeskuse juures ühe kuurialuse nurgas. LP muidugi kirjutas ka, et pigem näeb pingviine õhtul, meie ju olime hoopis hommikul kohal ju.

Pildistame veel liiklusmärke. Jah, sest need on täitsa pildistamist väärt. Kollasel põhjal suurelt pingviinide pilt ja kiri penquins crossing. Nojah, meie ajal nad ületasid mingit muud teed kuskil mujal, seepärast etendasid pingviinide osa Tauts ja Kadi.

Edasi. Lõunapeatuse teeme Dunedinis, linnas, mille kesklinn tundub kaardilt nagu Õismäe. Seal kohtame ühes pubis üht prantsuse tüdrukut, kes Uus-Meremaale tööle tulnud. Tema käest pärime ka pingviinide koha. Linna lähedal on Otago poolsaar, seal pidavat kindlasti pingviine nägema, arvab ta, aga lõppeks ei ole ka tema eriti kindel. Võtame siiski sõidu ette, pingivine ei näe ja lisaks vihmale on hirmus tugev tuul, kuid samas on tee poolsaare otsa väga kaunis – kulgeb mööda lahe äärt ja meile Heitiga tulevad meelde ilusad Šotimaa lahtede äärsed paigad. Üldse meenub Šotimaa meile reisi esimeses pooles tihedasti – mäed, lambad, vihmane ilm – tegelikult meile Šotimaal ju väga meeldis.

Et sõita saaks ikka täie eest, keerame auto nina Nuget Point poole. Sealkandis otsisime toredaid, eriskummalise kujuga kive aga leidsime hoopis koha nimega KAKA POINT ... jajaa :) ... imearmsa majaka tuulisel rannikul ning ... kollaste silmadega pingviinid. Noh, küll ainult mõned ja kaugelt aga fotoka kaadrisse siiski mõned saame. Sõidu ajal olen hoolega uurinud LP-d ja kaarti, peame kerge koosoleku ja juba on selge, et on aeg teha esimene õgvendus meie marsruuti – Te Anau nimelisse linna ja seega Fiordlandi rahvusparki me ei lähe – võtame suuna otse Queenstowni ehk Uus-Meremaa adrenaliinipealinna poole.

Ööbimispaiga otsimisega oli seekord nii, et kuna Queenstown jäi piisavalt kaugele, siis tundus teel asuv Gore nimeline väikelinn olevat sobilik. Valime välja ühe motelli – täis. Teine motell – täis. Kolmandas seletab perenaine õhinal, et selles linnas on täna õhtul kõik motellid täis. Hmm ... LP tutvustab seda linna kui linna, kus peale kord aastas toimuva Kuldse Kitarrifestivali ei olevatki mitte midagi teha! Ilmselt on kõik mittemidagitegijad selleks õhtuks just siia kogunenud.

Siis saame aga esimest korda teada, kui hästi on kohalikud aru saanud, mida tähendab turism nende rahakotile. Lahke motelliperenaine haarab telefonitoru ja kukub naaberasulate motelle läbi helistama. Toredat, roosat flanellpidžaamat kandev naisterahvas tõuseb samuti diivanilt ja asub telefoniraamatut lappama. Mitmekesi koos leiame lõpuks motelli, mis siit veel 30 km Queenstowni poole ja kus meile tube hoida lubatakse.

Ööbimiskoht on lahe – kõigepealt linn ise, mis on noolsirgete tänavatega ja tühi, kui metsik lääs. Siis pubi, mis täis kohalikke pidutsevaid noori, osa veel pubi ees tänaval lisaks rüüpamas. Motellitoad ise asuvad pubi kõrval parklas ja meenutavad ... ehtsat ehitussoojakut! Noh, meie näod oleks kõrvalvaatajale küll lõbusad vaadata olnud, kui neid soojakuid nägime. Aga no mis teha – õhtu on juba hiline ja ööbida vaja. Seest aga osutuvad need soojakud täitsa toredaks, ruumid puhtad ja kõik vajalik ööbimiseks olemas. Sel õhtul peame maha ka esimese korralikuma Uus-Meremaa veinipeo.

[heiti] Peoga aga õhtu veel ei lõpe, kell 23:58 saame sõber Raivolt esimese SMS sõnumi:

Start algab kell 14, ehk tunni aja parast, jõuate veel paar veini ara lahendada, enne kui Veerpalu rajale tuiskab. Liberecis on lumesadu ja 0 kraadi – meie meeste ilm

Oleme Maarega juba uinumas, kui sõnumid hakkavad tulema juba kiirtulena:

Veerpalu medalil

3 km enne lõppu juhib Bauer 1 sek Veerpalu ees

Mae on 6 hulgas

1 km enne lõppu kaotab Bauer 0.3 sek Andrusele

Heikkinen pronksil

ilmselt kuld tuleb

Rehemaa väsis enne lõppu ara

Veerpalu kuld!!!!!!!

Veerpalu esimene, siis Bauer ja Heikkinen, Mae viies

vahe lõpuks 6 sek, kindel võit.

Nüüd ei saa me oma infot enam endale hoida, jooksen välja ja äratan Tautsi.

+7 fotot