[heiti] Kella kahe paiku öösel lõpetame asjade pakkimise ja viskame pikali ... selleks, et kell 03:30 värskete ja puhanutena üles ärgata :). Väike hommikukohv ja enne kella viite oleme juba Veskimöldres, kus toimub autovahetus. Mõned tunnid hiljem, kell 11:25 stardime Riiast Air Balticuga Istanbuli suunas.

Kuna Istanbulis on meil veidi pikem peatus, pea kaheksa tundi, siis otsustame teha väikese tiiru linna peal. Lennujaamas on muidugi kohe hulgaliselt teenustepakkujaid (tõele au andes tuleb tunnistada, et tegelikult on üllatavalt palju niisama abivalmis inimesi, kes pidevalt muretsevad, kas meil on kõik korras). Meie, kogenud matkasellidena, loobume kõikidest taksopakkumistest, anname lennujaama hoidu oma pagasi ja suundume lennujaama all asuvasse rongijaama.

[maare] Ahjaa, mind poleks peaaegu Türki üldse sisse lastud – satun nimelt passikontrollis suhteliselt mõistmatu ja ülbe piirivalvuri juurde, kes keerutab minu passi käes ja seletab midagi arusaamatud türgi keeles. Keegi reisijatest püüab tõlkida, aga täpselt ei saa ma ikkagi aru, milles viga. Kuulnud, et ma lähen edasi Uus-Meremaale, käsib piirivalvur mul minna kusagile mujale, transiittsooni ja keeldub mind riiki sisse lubamast. Osutame (minuga koos on ka Aili) küll teistele, kes sealsamas piirivalvuri putka taga juba riigipiirist seespool ootavad, aga see ei aita.

Lõpuks läheme järgmise piirivalvuri juurde, selle, kelle juurest teised olid juba sujuvalt läbi pääsenud. Eelmine piirivalvur sealt teisest putkast ronib seepeale välja ja seletab midagi kohalikus keeles teisele, see aga ainult naerab ja paneb passi templid ära: „palun“. Meie tüüp passib käed puusas juures ja kui ma temast möödudes Eesti keeles miski mitte väga sõbraliku kommentaari viskan, muutub ta äkitsi väga hästi inglise keelt rääkivaks ... aga õnneks oleme juba riigis sees :). Hiljem selgub, et segadust on tekitanud minu passis olev Türgi viisa, millel kehtivusaeg läbi – jah, eelmisel korral kui seda riiki külastasime, pidime lennujaamast viisa hankima.

[heiti] Umbes üks tund ja 2.80 türgi liiri (inimese kohta) hiljem astume trammist välja, otse Sinise mošee kõrval. Teeme väikese tiiru Sinises mošees ja Hagia Sophias ning maandume siis ühte restorani, mis Kadile-Randole eelmisest Istanbuli külastamisest positiivselt meelde jäänud. Selgub, et restoran on endiselt tasemel.

Kuna aega on veel liigagi palju, siis jalutame vürtsiturule ja sealt Kuldsarve lahe äärde. Fish’n’chips müüjad on endiselt olemas, koos oma kõikuvate laevukestega. Kohati on tunne, et kohe-kohe läheb mõni neist laevukestest ümber, lausa ime, kuidas kõik kalaburgerid ikka valmis saavad.

Jalutame sadamast ülesmäge, Grand Bazaarile, läbime selle edukalt ja jõuame Cemberlitasesse. Kuna kell on alles seitse ja aega liigagi palju, siis otsustame, et pole mõtet kohe veel tagasi lennujaama sõita, kui leiaksime siin mõne rahuliku kohviku, kus teed juua. Teeme väikese tiiru ümberkaudsetel tänavatel ja ... jackpot – “waterpipe and tea garden” – just see, mida meil vaja, koht, kus saame rahus teed juua, ilma et meile sunnitaks peale lisaks mõnda kebabi.

Joome teed, tõmbame vesipiipu, suhtleme kohalikega. Koht on lahe, vist põhiliselt kohalikele, ühtegi turisti küll silma ei hakka, ehkki ruum, kus me istume on täis lampe, patju, vaipu ja muid suveniire. Selgub, et päris nii siiski pole, selle ruumi peremees, kus meie parajasti istume, räägib meile, kuidas üks Ameeriklane olla temalt ostnud korraga neliteist lampi.

Tund hiljem, kui oleme läbi arutanud Türgi lähema ja kaugema ajaloo, rääkinud sultanitest ja mitme naise pidamisest, asutame endid kahetsusega lõpuks lahkuma. Igatahes raudselt tänase päeva parim leid, asub Cemberlitase trammipeatusest umbes 100 meetrit kesklinna poole ...

Emirates on esialgu jätnud küll suurepärase mulje – väga mõnus lennuk, teenindus jne ... ja nii head magustoitu, nagu siinne mango mousse, pole ma veel kunagi ühelgi lennukil saanud.

+4 fotot