[maare] Hommikusöögi valmistasime eelmisel õhtul supermarketist varutud käepärastest materjalidest. Kohvikeetmise võimalus oli toas täiesti olemas (nagu enamikes hotellides siinmaal tavaks). Kiiresti midagi kõhtu ja sadamasse. LP hoiatas, et peaksime vähemalt tund aega enne laeva väljumist kohal olema ja hea, kui piletid oleks ette ära ostetud. Nojah, kõrghooajal on see ilmselt kõik vajalik, aga me saime hakkama ka ilma eelmüügist pileteid ostmata ning piisas kui jõudsime veidi varem kui pool tundi enne laeva väljumist sadamasse.

Auto saime ära parkida kõrvalasuvasse tasulisse valvega (noh õnneks ei pidanud me testima kui äge see valve seal on) parklasse ja tundus, et nii tegi enamik saarele minejatest. Uudistasime veidi ringi, seejuures tekitas elevust autopraam, kuhu parasjagu autosid peale laaditi – praam oli sadamakaiga võrreldes küll tubli poolteist meetrit kõrgemal, seega autode pealesõit sinna oli omaette vaatepilt. Samast sadamast sai laevaga sõita ka teisele saarele – Vieques nimelisele, mis on Culebrast umbes poole suurem. Sinna läks laev koguni neli korda päevas, Culebrale kolm (pilet maksis vist 12 USD).

Meie läksime Culebrale teistsuguse laevaga, sinna autosid peale ei võetud. Laev meenutas veidi Vormsi praami, oli aga väiksem, kaks korrust, võimalik istuda nii sees kui väljas. Meie Heitiga valisime ülemise korruse ja väljas istumise, kui Kirsti ja Jaak olid all salongis, kus oli jahedam ja Kirsti arvas, et seal ehk kõigutab vähem. Alguses oli tegelikult päris vaikne aga umbes poole tunni pärast hakkas vaikselt kõikuma ning mida kaugemale rannikust, seda rohkem. Midagi ohtlikku ei olnud, kapten laveeri päris osavalt kiirusega ja seadis laevanina lainete vahel, lihtsalt natuke tüütu ning neil, kel on merehaigus kergesti tulema, on soovitav ehk vastav pill sisse võtta, lihtsam. Siinkohal on paslik öelda, et nii USA-s kui Puerto Ricos oli vabalt saada merehaiguse ravimit, mis on tõhusam kui meil müüdavad ingveri baasil tabletid. Teevad vaid veidi uimaseks, aga aitavad hästi. Culebral müüdi neid ka näiteks otse sadama juures asuvas sukeldumisvarustuse poes.

Kõigutamine kestis umbes pool tundi ja siis hakkas jälle vaiksemaks jääma. Siin-seal ilmus nähtavale saarekesi, mõnedel saab LP järgi saab samuti rannamõnusid nautida, mõnede juures on häid sukeldumiskohti ja mõnda saab Culebralt kajakiga külastada. Pooleteise tunniga olimegi kohal.

Ilm oli suurepärane ja päike paistis lagipähe :). Tegelikult oli mõnusasti palav, just see, mida me olime oma reisi kestel mitu päeva oodanud :).

Laeva randudes ootas rahvast mitukümmend taksoteenuse pakkujat, käes suured sildid, et Flamenco rannale (sealne kõige kuulsam, suurem ja ainuke, kus ka näiteks söögi-joogiputkasid on) saab 3 USD eest. Meie esialgu taksot ei tahtnud vaid suundusime sadamas asuvasse sukeldumisvarustuse poodi, kust me Heitiga endale lestad laenutasime. Snorgeldamiseks, sest sukelduma kahjuks seekord polnud aega minna. Maskid ja torud olid meil endil juba ettenägelikult kaasas, kuigi sealt oleks täiskomplekti saanud. Lisaks päikesekreem – 30-se faktoriga, sest snorgeldamine teatavasti on maailma kõige intensiivsem viis seljapäevitamiseks :). Poest saime ka tasuta saare kaardi kaasa.

Kui olime oma asjadega valmis saanud ja mõned külmad joogid kaasa varunud (NB! Flamenco rannale ei lasta klaastaaraga), siis asutasime ennast ranna poole teele. Taksod olid parasjagu kõik läinud ja kuna teistel oli parasjagu kõndimisetuju, hakkasime minu torinast hoolimata jala Flamenco ranna poole astuma. Torisesin jah, sest päike kõrvetas mu kreemiga kaitsmata nahka ja sandaalid hõõrusid (krdi Nike ACG, kallis ja seejuures ainult vaatamiseks, sest liikumiseks äärmiselt ebamugav kaup).

Aga nii me siis läksime. Linn (või lihtsalt kohalik asula) polnud suur ja varsti olime majade vahelt väljas. Möödusime kohalikust lennuväljast – muuseas, väikelennukite liiklus tundus siin üsna tihe olevat ja hiljem lugesin kuskilt et San Juanist ja mingis kohast veel tehakse regulaarlendegi.

Mõned taksod tulid ranna poolt tagasi ja olid valmis meid ära viskama kuid meie (vähemalt kolm meist) olime täis indu jala minna. Tee tõusis kergelt mäkke ja – sealt ta paistiski! Valge liiv, sinine vesi ja vahused lainejänesed! Lõpuks ometi!

Randa jõudes kihutasime kohe päevitama ja vette. Mõnus! Lained olid vägevad ja saime jälle seda Venezuelas õpitud kõhusurfamist teha :). See käib nii, et ootad suuremat lainet, ujud siis kähku, nii et saad selle harjale ja kihutad siis vee jõul täie hooga ranna poole! Lahe! Mingit surfilauda pole vajagi, tuleb ainult vaadata, et laine sind kõhtupidi liiga vastu liiva lükkaks.

Heiti ei mallanud kaua ühe koha peal olla ja nii võtsime ette tee teise randa, kus LP järgi saare üks parimaid snorgeldamiskohti pidi olema. Kirsti ja Jaak jäid siis Flamencole mõnulema ja meie asju valvama. Flamenco ranna parklast viis väike (tähistamata) jalgrada Carlos Rosario rannale, mis pidi olema siis siinkandi parimaid snorgeldamisrandu. Umbes 15 ... 20 minutit kõndimist ja olimegi kohal. Teispool poolsaarenukki ja mäekuru nii tugevaid laineid ei olnud ning seega oli kõik snorgeldamiseks üsna sobilik. Rand ise oli selline pisike, rahvast parasjagu vähe ja kõik sõbralikud päevitajad-snorgeldajad. Siia on soovitav kaasa võtta veepudel ja kreem, sest rand on täiesti asustamata – see tähendab, et müügiputkasid ei ole, WC-d ja muud sihukest samuti mitte.

Aga sorgeldada oli seal tõesti super! Korallid algasid päris ranna äärest ja olid värvilised ning põnevad. Musttuhat kala ujus ka ringi, üks lahedamate triipudega kui teine. Esimene pool tundi läks nagu niuhti. Ajataju ei olnud ja puhkamiseks ning kella küsimiseks ronisime korraks veest välja ... Äkki tuli üks naine jooksuga: näe! Barracuda! Oli tõesti, täitsa ranna juures ja niiii suur (see on see käed laiali kalamehepilt :)). Ei tea mis ta seal täitsa ranna ääres koperdas ...

Maskid ette tagasi, torud suhu ja vette. Põnev! Heiti hakkas äkki vehkima ja tõstis pea välja: see barracuda on ikka veel pea samas kohas kalda ääres. Heiti klõpsis fotokaga mis jaksas ja mina ukerdasin ka sealsamas ringi, jahtides seda suurt elukat :). Tähelepanu hajus veidi ja ma ei tea kuidas, aga mingil hetkel olin nii madalale tulnud, et kalda ääres olev laine lükkas mu kätt ja kõhtupidi ühe koralli otsa. Ai kurja, kus kipitas! Ronisin veest välja ja hoidsin rätikut vastu kõhtu – koralli vastu läinud koht oli selline kublaline, nagu oleks nõges kõrvetanud. Hiljem kipitus küll taandus ja järele jäi vaid kerge punetus. Aga juba kodus olles, umbes nädal-poolteist hiljem lõi äkki viga saanud piirkond sügelema ja nahale tekkis nagu ohatis ... vastik-vastik! Ihuarst, õde Pille oli abiks ja tema soovitatud tsinki sisaldav salv tõi pikapeale olukorda leevendust. Punased jäljed on aga kõhu peal nüüdki (kuu aega hiljem) veel selgesti näha. Sellest moraal – pane särk selga, aitab ka päikesepõletuse ning vigastuste vastu. Sukeldumisvarustuse poes nägin hiljem mingit super-mega-turbo kaitsvat, ent õhukest spetsiaalsärki, no aga tegelikult kõlbab tavaline T-särk ka.

Heiti vahtis veel veidi vee all ringi ja siis asutasime end tagasiteele. Päikesevannid ja veemõnud ning käisime uudistamas ka ranna ääres olevat tanki. Jah, oli teine seal, otsapidi vees ja vetikatega kaetud. Jäänud ilmselt teise ilmasõja ajast? Neid pidavat saarel veel paar tükki kuskil vedelema.

Ranna kaugemas ääres asus ka telkimisplats, piknikulaudade ja vist ka pesemisvõimalusega (WC oli kindlasti). Nii, et ole lahke ja jää mitmeks ööpäevaks kui tahad. Põhimõtteliselt aitab ka palmide vahele riputatud võrkkiigest, telgis võib ilmselt liigagi palav olla.

Lisaks telkimisplatsile on muidugi Culebra saarel veel muid majutusvõimalusi – lihtsamatest külalistemajadest kuni paari uhke resordini välja. Peamiselt asuvad need kas sadama lähedal linnakeses (Dewey oli nimi), üks oli näha ka Flamenco ranna lähistel. Randu on LP järgi kokku siin kümmekond aga enamus neist siis sellised metsikud st. ilma teeninduseta (poekesed, parkla jne). Mitme juurde ei saa ka autoga mitte (seesama Playa Carlos Rosario näiteks, kuhu viis vaid kitsuke jalgrada), seega peaks jaguma igale maitsele. Lisaks on võimalik minna sorgeldama, sukelduma, tellida laevasõit lähisaarekeste ümber või võtta kajakk ja matkata giidi abil või omal käel ... Ohjah, oleks me teadnud, et Culebra on nii imeilus, oleks kindlasti sinna rohkem aega planeerinud kui üks päev.

Vaikselt hakkas saabuma viimase laeva väljumisaeg (kell viis õhtul) ja otsustasime endid sadamasse sõidutada lasta (takso siis, ikka 3 USD-d üks ots ühe inimese kohta), et anname ära laenatud lestad ja otsime midagi süüa. LP oli hoiatanud, et siin saarel peetakse siestat – ehk siis kahe ja kolme vahel võivad söögikohad kinni olla. Kohaliku hiinlase kiirsöögikoht oli aga lahti ja saime endale ette tõeliselt suured portsud süüa. Nojah, maitse oli nagu oli, aga kõhu sai täis. Vahtisime linnakeses veel niisama kuni laeva tulekuni ringi. Eraldi vaatepildiks osutus ka kohalik bensiinijaam-pood, kust me sooja päeva lõpetuseks külmad joogid ostsime.

Laevas sättisime endid istuma nii, et näeks täpselt päikseloojangut ... ilus oli küll, nagu laulus, et loojangule vastu ... meie ei kapanud vaid loksusime muidugi. Kuigi minu arvates kõigutas tagasiteel natukene vähemgi. No täpselt ei tea. Sadamasse jõudsime aga juba peaaegu pimedas, siis parklast auto ja suund San Juani poole. Seal olime endale välja vaadanud hotelli nimega Da House ning plaan oli meie kaks viimast ööd Puerto Ricos seal veeta (kui kohti on muidugi, me broneerinud ei olnud).

San Juani vanalinn on väiksem Tallinna omast ja üldiselt väiksemate hotellide juures parkimisvõimalust pole. Aga leidsime paari kvartali kaugusel hotellist suure parkimismaja, mille hind, tõsi küll osutus küll päris korralikuks, vist 34 USD öö, või midagi taolist aga saime auto turvaliselt ja muretult ära panna. Jaa, Tallinna linnaisadel on siit mõndagi õppida – kui tahad vähendada autoliiklust kesk- ja vanalinnas, loo parkimisvõimalusi!

Da House oli just selline nagu LP kirjeldas: „Da House is da place to be!“. Suurepärane, hiljuti renoveeritud, koloniaalstiilis maja, puhas ja imekena. Toad väikesevõitu aga siiski väga ilusad, kõik tundus olevat mõttega valitud: alustades põrandaplaatidest, lõpetades mööbli ja seinalampidega. Igal pool seintel rippusid ka maalid – neid, sai soovi korral endale osta. Teenindus oli super ja katusel asus kõigile külastajatele kasutamiseks terrass koos suure mullivanniga! Kahese toa hind oli 80 USD, hommikusööki seal ei pakutud. Senikogetust üks parimaid majutuselamusi üldse.

Veidi puhanud ja endid kasinud läksime hilisõhtust San Juani (vanalinna) avastama. Ilus, seniste linnadega võrreldes puhas ja ehkki vahepeal sadas vihma, oli soe. Inimesed lõbutsesid tänaval (ka meie hotelli juures olid kohe all tänaval päris populaarsed peokohad) ja katuselt nägi ülelendavate lennukite tulesid. Meie olime igatahes rahul :).

+7 fotot