[maare] Hommik Key Westis on tänu peatänava äärsele toale varajane :). Peame plaane, et mis edasi – tahaks veel linna kiigata, aga kas võtta jalgrattad (14 USD eest päevas saab meie hotellist laenutada) või minna jalgsi. Jaagu nägu ei ilmuta rattasõidu peale entusiasmi ja läheme jala.

Ilus koht on ikka see Key West, ka hommikuvalguses :). Ronime kohaliku muuseumi torni ja viskame siis pilgu sealt kõrgemale ja kaugemale. Sorime veidi suveniiripoodides, aga ei osta midagi ja siis on vaja ju üle vaadata kohalikud rannad. Ilm on täpselt nii soe, et käies on palav aga rannale jäädes peab otsima tuulevarjulisema koha. Randa ennast aga korralikku nagu ei leidnuki. On hotellide kinnised rannad ja ühes poolavatud ning avalikus rannas silt, et bakterite kõrge sisalduse tõttu on ujumine ebasoovitav. Rand ise täitsa tühi, ainult sellised kodutu laadsed tüübid istuvad piknikulaudade taga ja söövad supermarketist ostetud saia. Tõsi, ühte ja vist kõige suuremasse ja toimekamasse randa lõpuks me ei kõmbigi, aga ilmselt on küsimus ikka hooajavälises ajas.

Ega midagi, puhkus on ja on ju kiire :). Võtame hotelli parklast auto ja hakkame Miami poole tagasi uhama. Teel võtame mingis kohalikus kiirsöögiketis lõuna (salat, minu sõber :)) ja Miami pole enam kaugel! GPS on Miami lähistel tõeline sõber abimees, sest muidu jääkski vist sinna kiirteede rägastikku ja tohutute hulga kiiresti sõitvate autode vahele ekslema.

Ööbimiskoha oleme enne valmis valminud, Clay Hotel, South Beachilt ainult paar blokki edasi, kuulsa Art Deco kvartali nurgal kohe. Varemööbinud soovitasid ja Jaak booking.com-i järgi leidis ka selle heasti hinnatud olevat. Öö eest maksame 70 USD kahene tuba (üks päev varem ette broneerides, Eestis veel vaatasime, et sama tuba on võimalik saada 60 USD eest). Tuba selline korralik, ei midagi erilist aga ööbimiseks täitsa hea. Hommikusöögi peab ise leidma aga meie toa akende all avanes kohe restoranide tänav (nojah, öörahuga oli jällegi kuidas oli). Hotell ise pidavat olema kuulus igasuguste kuulsate külaliste poolest, kes seal käinud ja mingit filmi (kas mitte Miami Vice) olla ka seal filmitud. Muuseas, kes tahab odavamalt ööbida, siis seal oli minuarust olemas ka vist kuuesed hosteli toad aga nende hinda ei vaadanud täpsemalt.

Parkimisega on küll väike seiklus, sest hotellil endal parkimiskohta ei ole, seepärast tiirutame kolm tiiru ümber kvartali, enne kui Heiti meid lõpuks maha paneb ja auto lähedalasuvasse parkimismajja viib. Lõppeks tundub see igati mõistlik valik.

Nojah, ja siis biitšile :). Et ilm ja vesi on veidi soojemad, teeme ära ka selle reisi esimese ujumise :). Aga ega seal pikka pidu ole ja varsti läheb hämaraks. Jalutame veidi rannapromenaadil ja jälgime kuidas rannaäärsetes uhkete hotellide basseiniääres õhtused peoettevalmistused käivad. Kirsti tahab kangesti-kangesti ikka näha ka neid neoonroosade stringidega rulluisutajaid, aga ühtki me ei kohta, ilmselt jahedama ilma tõttu. Uudistasime veel veidi ringi ja ongi õhtusöögi aeg käes :).

Valime ühe koha hotelli lähedal ning peame rangelt meeles, et jookide hindasid tuleb küsida. Sest tõepoolest, jookide juures menüüs hindu ei ole – ja nii olla Jaagu / Kirsti ühed tuttavad pahaaimamatult 50 dollarilisi kokteile üsna mitu endale sisse kallanud :). Noh, meie restoranis nii karmid hinnad ei ole ja pealegi on happy hour – kaks kokteili ühe hinnaga :). Minu valitud kala maitseb hästi ja teised kiidavad ka.

Aga siis oli vaja teha üks mõnus kook kusagil. Valime hoolega kohta aga lõpuks leiame hotelli juurest mõnusa pagaripoe, kus müüakse hunnikutes isuäratavaid kooke. No mitte ei saa jätta võtmata seda hirmsuurt tükki isuäratavat šokolaadikooki. Kook on tõeline Ameerika – suur ja rammus aga ka maitseb super hästi! Uni tuleb magus :).

+8 fotot