[maare] Hommikut alustasime ekskursiooniga õlletehasesse :). Sest no, kui sa oled õhtul liiga palju veini joonud, on hommikune õlle degusteerimine täitsa hea mõte. Tegelikult aga valisime hommikuse külastuse seetõttu, et kohalikus, Cairncorm õlletehases on päevas kaks aega, mil algab ekskursioon – kell 10:30 ja kell 14:30. Kuna päeval tahtsime ikkagi mägede vahel ringi vaadata, valisime hommikuse aja. Kohale jõudsime ehk pool tundi varem ja kedagi, peale kahe kohaliku õllepoe / külastuskeskuse naise, ei olnud, aga kuna ametlik aeg oli ekskursiooniks ikkagi poole tunni pärast, ootasime selle ära, et ehk tuleb veel huvilisi.

Ootamise aja täitsid kohalikud lahked naisterahvad õlle degusteerimisega. Ikka heledast õllest, mis kandis vahvat nime Sheepshagger, alates ja järjest tumedamate poole liikudes. Kahju tundmata avati aina uusi pudeleid ja kallati meie degusteerimistopsidesse. Selle kõrvale rääkisime sobivalt ilmajuttu ja seda, mida me seni Šotimaal teinud olime. Heiti proovis ka seletada, mis asi on suitsusaun, kuna ühte tumedamat õlut maistes tõi selle aroom ja järelmaitse just suitsusauna meelde. Õlu maitses hästi küll.

Kell pool üksteist ikka kedagi peale meie ei olnud. Saime siis endale n.ö privaatekskursiooni. Õlletehas ise tegelikult hetkel ei töötanudki – st. uusi linnaseid ei jahvatatud kuna eelmine laar veel oli käärimisprotsessis. Tehas oli ju ise selline väike: kogu tootmisüksus – linnaste röstimisest / jahvatamisest kuni pudeldamiseni – mahtus ühteainsasse angaari ära. Ekskursiooni käigus saime siis sissejuhatuse ka õllevalmistamise maailma ja peab ütlema, et see sobis meile märksa rohkem kui eelmise päeva viskimaailm – ei saanud meist viskisõpru ikka :). Peale ekskurssiooni pakuti veel mõnda sorti maitsta, kuid sellest siiski loobusime – oli juba küllalt maitstud ka. Kui kogu selle ekskursiooni ja õllede hinda küsisime, selgus meie üllatuseks, et meilt mingit raha ei taheta – kõik pidi täiesti tasuta olema! Vaat kus, selline teenindus ja nii palju degusteerimisi mitte millegi eest! No päris nii ei saanud seda jätta ka ja nii lahkusime sealt siiski ostetud kinkepakiga – kolm õlut ja õlleklaas – maksis vist üheksa naela või nii. Igatahes üks väga positiivne elamus jälle.

Peale õlletehase külastust võtame suuna Gairncorm suusakeskusele (üks vist neljast kohalikust suusakeskusest üldse). Kuskilt kuuesaja meetri pealt peaks minema mägirong üles tippu. Teel teeme peatuse kohaliku mägijärve juures – mõnus vastutuul ja lained ning soe ilm meelitab järvele – eriti Heitit need lahedad ühekohalised kajakid, millega kärestikujõgedel liigelda saab – esialgu aga teeme otsuse vaadata üle mäetipp ja siis ehk tagasiteel paat võtta.

Mägirongi peatuses saame kinnitust varem brošüüridest loetud infole – kuna mäetipu platoo on väga õrn ja kaitse all, on sinna masside liikumise ära hoidmiseks välja mõeldud järgmine skeem: kes sõidab üles rongiga, see saab tipu lähedust imetleda vaid rongijaamast, sealsest restoranist ja vaateterrassilt. Need kes aga ronivad mäkke jalgsi, võivad platool ringi uudistada (ja külastada näiteks ka Ben Nevise kõrval kõrgusest teist mäetippu – Ben Macdui-d ning siis vastavalt soovile, sõita kas rongiga alla, või tagasi jalutada.

Loomulikult valime jala mäest ülesmineku tee. Algus on kerge matkarada ülesmäge, varustatud ümbrust kirjeldavate viitadega ja tee kulgeb mägirongiga paralleelselt – rongijuht lehvitab rõõmsalt meist möödudes. Edasi on kaks valikut – laugem tee edasi ikka koos rongiga ja pisut järsem, mis viib otse platoole. Valime viimase ja selle algus on ikka ka suhteliselt leebe. Imetleme vaadet, mis on tõesti super. Vahetult enne platood aga keerab rada järsemale mäenõlvale ja kohe kohtame ka päris karmi tuult – esialgu tekib mul kõrgusest ja tugevast tuulest jälle kerge paanika ning hetkeks mõlgutan isegi tagasimineku teed. Heiti on nende minu hirmudega juba harjunud toime tulema :) ja hoiab mul kenasti käest – nii jõuame platooservale, kust avaneb kena vaade juba tasasemale kõrgendikule ja polegi enam nii hullu :). Üsna platoo serval kohtame kivihunniku taga toredat vanataati, kes seal võileibu nosides vaadet imetleb. Üsna ilmselt pole ta seal esimest korda ja päris ülesse enam ronida ei kavatsegi – naudib lihtsalt olemist :).

Meie siiski surume ülespoole – kõva tuul lükkab tunduvalt tagant ja mul on oma üleliigsete kilode osas isegi esimest korda hea meel – selline tunne on, et kergema tüdruku puhub tuul mäelt lihtsalt minema! Päris tipus on miskit ilmajaama taolist, selle varjust puhkan ja sööme ära kaasa ostetud võileivad. Vaade on kirjeldamatult super ja kaugelt paistab ka Ben Nevis! Mul on ikka veidi õudne aga Heiti tormab mööda mäekülge kartmatult edasi-tagasi nagu jahikoer – seljakott seljas, ühes käes fotokas ja teises GPS – kuni lõpuks komistab ja kuna käed on kinni, ohverdab oma jala tehnika päästmise nimel ...

Nojah, midagi hullu siiski ei ole aga kõva marrastus jookseb verd ja nii suundume mööda tähistatud rada rongijaama poole – minu heaks meeleks, sest tahan kõrgelt ikka kiiremini alla saada :). Rongijaamas selgubki, et välja kedagi ei lasta – vaid sisse ja ainult sealsed töötajad on volitatud kella peale ust avama. Sisse saanud, peame nimed kirja panema – kõik selleks, et kui tahame hiljem ikkagi jala alla minna, saame sealt uksest uuesti välja – samas kui need, kes vaid rongiga tulnud, peavad samaga ka alla minema.

Rongipilet alla maksab 6 naela (ülesse oli 9), ostame selle ja varsti sõidamegi rongis. Tore sõit – sõidu ajal jutustatakse kõlaritest rongi ajaloost ja sellest, mis parasjagu näha. Ja kui rong teeb ebaharilikus kohas peatuse, et teetöölisi maha lasta, siis sellest annab rongijuht ka sõitjatele teada – noh et keegi muretsema ei hakkaks :).

All rongijaamas vahetame riided ja otsustame, et järvele siiski enam ei lahe. Sõidame alla linna ja teeme pilgutavas öökullis hea söögi :). Siis eelmise ööbimispaiga wifi-t kasutades järgmiseks päevaks ka online check in ning Glasgow poole teele.

Teepeal on mitmeid kenasid kohti – näiteks Dochart jugade juures teeme pildistamispeatuse ja lõpuks, peale mõningast otsimist, leiame majutuse Tarbeti nimelises asulas (umbes 20 miili Glasgowst). Ilus B&B jälle, tuba maksab 60 £, aga on hinda väärt www.innischonainhouse.co.uk.

Kõht pole küll tühi aga mõne suupiste ja joogi võiks teha. Perenaise soovitusel teeme õhtusöögi kohalikus restoranis, mis on ümber ehitatud vanast kirikust (seda nähes tuleb meelde, et üsna reisi alguses sõitsime sellest ka mööda, küll üsna teises suunas). Söögikoht paistab olevat üsna peen ja hinnad seetõttu ka keskmisest pubist kallimad. Aga söögid on iga kulutatud raha väärt – võtme küll ainult kohalikud rahvuslikud eelroad aga need on supertasemel – kokale 10 punkti kindlasti! Maitseks hea meelega veel, aga kõht on pilgutava öökulli lõunast veel nii täis, et rohkem lihtsalt enam ei jaksa. Lisaks – hea, kohe vaadist lastav Itaalia vein (mis muuseas on siis suhteliselt sagedane), on toidu kõrvale nagu täpp „i“ peale :).

Veidigi kahju on, et reis peagi läbi saab – Šotimaal on avastamisrõõmu veel küllaga. Aga oleme ka oma kaheksast päevast võtnud täispanuse ja reisiga võib igati rahule jääda!

+12 fotot