[heiti] Hommikusöök söödud, sõidame Dunvegan turismiinfosse, et Macleod’s Tables-ite vallutamise kohta veidi lisainfot saada. Kohale jõudes selgub, et turismiinfo avatakse alles kell kümme. Egas midagi alustame siis Dunvegan Castle-ist. Castle juurde jõudes selgub tõsiasi, et ka see avatakse kell kümme ... egas midagi, peame siis veidi ootama.

Lunastame à 7.50 £ eest endale sissepääsu. Castle, nagu castle ikka – aed on kunagi väga ilus olnud, aga praegu veidi metsik. Üleüldse, millegipärast on Šotimaal pidevalt tunne, et oleme umbes sajandi hilinenud :), kunagisest hiilgusest on järel ainult varemed. Sees on turistidele vaatamiseks avatud üllatavalt väike osa: paar tuba, raamatukogu, mängutuba, köök ja muidugi gift shop. Gift shop-ist leiame kaardi, mille järgi suudame ligipääsu Macleod’s Tables -itele lõpuks kindlaks määrata. See kaart polegi tegelikult mitte ainult kaart, vaid lausa raamat - Isle of Skye (Collins Rambler's Guides), kus sees 30 highly recommended walks. Maare on veidi ebalev ja ei pea heaks ideeks osta raamatut, kus on ühe jalutuskäigu asemel sees kolmkümmend :) ja nii jääb raamat ostmata – teeme vajalikust leheküljest küll igaks juhuks fotoaparaadiga pildi.

Saame auto kuhugi tee äärde pargitud ja vahetame riided, võideldes mingisuguste imepisikeste kihulastega. Kell 11:15 alustame mägede vallutamist. Pool kilomeetrit ja veidi peale mööda asfaltteed tagasi ja siis oleme matka alguspunktis. Maare on algul väga heitunud, kui selgub, et mingit tähistatud matkarada siin ei olegi, võtame suuna otse üle rohu- ja kanarbikuväljade Macleod’s Table North suunas (469 m), mis teisest küll veidi madalam, aga see-eest suurem. Üles minnes on tuul päris vali ja taevas pidevalt üsna ähvardav – kõik see ei mõju ergutavalt Maarele, kel jalad meie „väikesest jalgrattamatkast“ veel pehmed. Vahepeal ei ole isegi tüli enam kaugel ja mõtlen, et kas poleks parem katkestada ja tagasi auto poole keerata. Kahjuks (õnneks) on maastik meie katkestamise plaanidele vastu ja tagasitee tähendaks hirmsuure oru läbimist ning kell 12:51 jõuamegi „lauale“. Oh üllatust, enamus „lauast“ on soine ja mina saan selle eest muidugi peapesu – „kas me selleks pidime üles mäkke ronima, et järjekordsesse sohu jõuda“.

Kuna ilm läheb järjest hullemaks, siis teen Maarele ettepaneku teine tipp võtmata jätta ja suund otse auto poole võtta. Maare on vist just sama mõtteni jõudnud ja minu idee leiab heakskiidu. Läheme väikese paremkaarega ümber oru ja võtame siis suuna otse autole. Selgub, et otse tagasiminek on olnud hea idee – mõlemad tipud on mattunud nii paksudesse pilvedesse, et kui ei teaks, siis ei oskaks küll arvata, et meie kõrval sellised mäed on, näha pole neist mitte midagi.

Kahjuks on tagasiteel kanarbik päris kõrge ja puine, ning Maare, värskelt „ümber Noarootsi maailmareisist“ paranenud sääred saavad endile uued, ilusad „triibulised“. Tagasitee viimane osa oleks eriti karm – üle raiesmiku ja läbi vaarikate, aga õnneks on vaarikad parajasti valmis ja väga magusad – taastavad energiat ja kosutavad moraali :).

Skye-t oleme nüüd näinud piisavalt, nii piisavalt, et tumemustadesse pilvedesse mattunud Black Cuillin ja Red Hills ei suuda panna meid isegi pildistamiseks peatuma ... aga vaade on tõesti super! Ainsa peatuse teeme enne Kyle Bridge silda, kuna auto on muutunud veidi rahulolematuks ja avaldab soovi veidi bensiini lisaks saada.

Kella viieks on nälg juba nii suureks läinud, et peame kinni otse Loch Nessi keskuses, Lewiston-is ja teeme oma ainsa tutvuse selle Šotimaa kõige kuulsama turistiatraktsiooniga. The Loch Ness Inn on üllatavalt mõnus ja üldsegi mitte kallis pubi, kus maare võtab kala ja saab endale hiiglamasuure portsu fish ’n chips-e ja mina hiiglama hea pardisalati. Juurde kuulub loomulikult cider ja real ale.

Tänase ööbimiskoha valiku kriteeriumiks panime tingimuse, et sealt peab olema hea alustada homset Scotland’s Malt Whisky Trail-i ja valisime selleks „Highland“ pealinna Invernessi. Invernessis kogeme esmakordselt olukorda, kus praktiliselt kõikidel BjaB-del on väljas sildid no vacancies. Pika otsimise peale leiame siiski kohakese, nimega Leinster Lodge Guest House.

Õhtust, auga väljateenitud alet / siidrit jooma minnes selgub tõsiasi, et mitte ainult BjaB-d ei ole siin linnas täis, vaid ka pubid ... nojah, laupäeva õhtu ju. Leiame siiski päris mõnusa kohakese, Castle Tavern, kus olemas nii real ale kui ka cider.

+7 fotot