[maare] Kolm (ei õigemini neli, kui neljapäevak kaasa arvata) päeva orienteerumist seljataga, hakkasime pühapäeva õhtul siis asju pakkima. Ega siin minda keerulist ole, eelmiste reiside tarbeks tehtud nimekirjad olid veel kuskil failina säilinud. Seekordne reis erines veidi selle poolest, et reisime rohkem tavaliste turistide moodi – sõites renditud autoga vähemalt ühe matkaraja algusest teiseni :).

Varahommikul ülesse ja kell 7:15 läks Amsterdami lend. Kohe otsa täitsa paraja vahega Amsterdam – Glasgow. Ilm oli suhteliselt talutav ja lennusõit sellega seoses ka. Aga mis peamine – ma suutsin kõike seda täiesti normaalselt võtta ja ei läinudki lennukisse istudes närvi nagu kõik eelnevad korrad alates Indoneesia reisi kogemusest! Selle saavutuse üle olen uhke küll, kuigi jah, ikka meditsiini kaasabil, aga enne ei aidanud seegi. No oma mõtetes on ikka ka väga palju kinni. Seekord vaatasin teisi reisijaid, kes olid täpselt nii tavalise näoga nagu läheks bussi peale ja kujutasin ka ise endale sama ette. Aitas :).

AVIS autorendist Glasgow-s saime kohaliku Opel (Vauxhall) Safira mudeli, mis osutus üle ootuste suureks – lisaistmereaga mahub sinna 7 inimest, seega oleks võinud ju sõbrad kaasa võtta :). See-eest pole meil nüüd muret kui kuskil öömaja ei peaks jaguma – istmed alla ja magamiskott välja ning unele :).

Glasgow-sse me pidama ei jäänud. No lennujaama juurest oli ka hea suurt linnaliiklust vältimata vasakpoolselt liiklust parempoolse rooliga autoga harjutada :). Panime siis kohe suuna kergelt loodesse, kus ees ootas esimene kohustuslik punkt – Loch Ave, mille kaldal olevast Kilchurn Castle-i kindlusest värske (saime Estravelist sinna samal päeval jõudnud 2008 aprill edition-i) Lonely Planet kaanepilt on. Noh on kujunenud nii, et meil on õnnestunud need kaanepildi kohad läbi käia ja nüüd on isegi kerge hasart :), kuigi näiteks Indoneesia omale oli keegi tüki naise käsivart ja kleiti pildistanud ... no seda oli küll raske leida :).

Heitil läks juhtimine järjest libedamalt ja enne kohustuslikku pilti tegime esimese peatuse väikelinnas nimega Inveraray, imetlesime kohalikku miljööd (tõsi küll, kohalikke turiste paistis ka üsna palju olevat) ja tegime oma esimesed fish & ships-id – maitses hästi, pole midagi öelda. Ja et meie reis saab olema tore, näitas ka see, et peale esimest 20 meetrit jalutamist, otsustas kajakas Heiti jopiseljale vastava märke teha :).

Kilchurn Castle-i kindluse varemeid teisel kaldal imetledes, sattusime vihmasabina alla, aga pilt sai ikka tehtud. Mis sest et veidi teise nurga alt ja teistes värvides :). Kaugelt imetlemisest ei piisanud ja matkasime ikka ise ka kohale – minule meenutas veidi Padise kloostrit ... aga väiksem oli.

Edasi autonina Fort William-i suunal, kus plaanime paar päeva pidama jääda ja võtta ära Šotimaa (ja kogu Suurbritannia) kõrgeim tipp Ben Nevis ning teha mõned jalgrattaretked. Jaa, rattamatkajaid oli tee ääres väga palju näha ning kõigist turismiinfopunktidest võib leida külluses materjali erinevate jalgsi- ja rattamarsruutide kohta.

Ilus on ikka see Šotimaa. Ei raatsinudki veel kohe Fort William-i poole kihutada ja ööbimiseks valisime hoopis veidi teises suunas jääva Oban-i, ilus mereäärne linn. Öömaja otsimine läks suhteliselt libedalt – esimene koht tahtis kahe peale kokku saada 40 naela aga seal polnud vannituba sees ja tuba ise oli suht lukuauk, kuigi puhas. Teine kohta küsis näost 5 naela rohkem aga see-eest on meil endil kõik mugavused ligi ja puha. Kohalik vana soovitas veel head söögikohta, päike paistis , ülelahe oli võrratu pilt saartele ja mägedele – no mis sa veel tahad!

Mina võtsin kohe alustuseks Haggis nimelise toidu (vist 8.50 £) see koosneb lamba erinevatest subproduktidest, mis siinkandis aga hinnatud toit on. Maitses päris hästi, sellise verivorsti täidise moodi. Heiti proovis veel toidu kõrvale kohalikke õllemarke ja mina kuiva siidrit. Sõime-jõime 27 naela eest.

Kui hindadest rääkida, siis ega odavat sööki ja elamist siia otsima ei ole mõtet tulla aga kui suudad jätta kõiki asju kõrvutamata Eesti hindadega on kõik OK. Kuigi ka odavamalt saab läbi – hostel-ites elades näiteks ja põhiliselt kiirtoidul (fish & chips, u 5 naela) olles.

Peale söömaaega otsustasime veel, et ronime linna kõrgemaisse tippu – seal lihtsalt paistis üks huvitav kindlus olema. No algus võttis naha märjaks küll aga lõpp läks libedalt. Ilus vaade muidugi üle linna ja lahele. Kindluse enda valmimislugu aga oli suhteliselt mage: miski kohalik pankur tuli ideele rajada midagi Rooma kolosseumi taolist, mis aga kunagi valmis ei jõudnud.

Ja lõpetuseks lause meie Bed & Breakfast ruumi seinalt: „I hope you have enjoyed your stay with me. If you have, please tell others. If not, please tell me!“

Meie jäime rahule ja soovitame teiselegi. Väga puhas ja mõnus ning hommikusöök praetud muna, peekon ja kõik muus selline. Maitses hästi.

+7 fotot