[maare] Riia lennujaama jõuame vist miski kolme – poole nelja paiku öösel. Jaam on vaikne veel, kohvikud ei tööta, kuid õige pea hakkab elu taspisi keema. Taksodega saabub rahvast ja lennujaama töötajaid hakkab ringi sebima. Kella viie paiku tehakse juba ka check in laud lahti ja nii saame kotid ära anda ning letitagusesse tsooni minna. Kohvikud hakkavad vaikselt uksi lahti tegema ning võtame esimese kohvi ja salati (kes salati, kes võileiva). Äkki tunnen, et nii – nüüd on korras. Mis tähendab, et minusse puges Indoneesiast kaasa tulnud lennupaanika. Salat jääb söömata ja neelan selle asemel hoopis alla pool tabletti Xanax-it. Pool tundi hiljem on asi ainult hullemaks läinud ja võtan peale veel terve tableti. Paanika. Teised joovad rahus kohvi ja söövad trühvleid, minu poolt jäävad need puutumata.

Veel veidi ja teatan, et mina seekord reisile ei tule. Tõesti, olen valmis tagasi minema, mõtlen juba, et kuidas oma pagasisse antud seljakott tagasi saada ja kalkuleerin, palju on taksoga Riia lennujaamast bussijaama. Heiti vaatab mind arusaamatu näoga. Hele rahustamise peale muutun veidi rahulikumaks kuid otsustan, et peaks ühe lonksu mingit kangemat jooki võtma ja lähen tax free poode kammima. Heiti vihastab. Tema ei saa aru, tema psüühika on palju tugevam.

Lend on õnneks aga suhteliselt rahulik, kuigi piloot hoitatab turbulentsi eest. Jään ka õige pea magama või vähemalt poolunne ja peagi olemegi juba laskumas. Maandumist ma ju ei karda :).

Istanbulis on oodatult soe, ent tibutab vihma. Lennujaamast me taksot ei võta vaid Hele initsiatiivil uurime ühistranspordi võimalusi. Tuleb välja, et lennujaamast läheb linna metroo ning koos ümberistumisega trammile saab hõlpsasti kesklinna. Nii metroos kui trammis saab sõita peatustest ostetavate müntidega (jeton, 1.3 liiri tükk), millega saab läbi peatustes olevatest väravatest. Väga mugav, ei mingit piletikomposteerimist. Nii metroo kui tramm on puhtad, konditsioneeritud ja tramm sõidab linnas eraldi teel, seega kiiresti.

Kesklinnas tuleme trammilt maha ja suundume esmajoones Lonely Planet-is soovitatud hotelli poole. Seal ei ole vabu kohti. Võtame järgmise, seal ka mitte. Kolmas meile ei meeldi ja neljas on kallis. Viiendas aga on vabu kohti ja toad on ka täitsa ok ning hind sobiv (56 EUR öö, sisaldab hommikusööki). Hotelli nimi on Ayasofia http://www.ayasofyahotel.com/, selline parajalt väike ja tubades on isegi tasuta wireless.

Hotellis me pikalt ei ole, jätame seljakotid tuppa ja kohe linna poole. Kõhud on tühjad. Maandume mingis kohalikke (mehi) tulvil söögikohas ... nojah kell on 12, neil vist lõunaaeg. Arutame, et kui kohalikke on palju, siis tasub proovida, on ilmselt väärt koht. Selline natuke sööklamoodi, mitte a´la carte. Toidud on klaasi taga näha ja näitame näpuga, mida meile taldrikule tõsta. Erilist maitseelamust me siit ei saa, aga kõik on täitsa söödav. Heiti ja Mambur võtavad esimese Efes Pilsneri ka. Arve, 55 liiri, ei ole just kohta arvestades väga väike kuid nelja peale mitte väga palju ka. Ega mingit hindu ja menüüd siin ka väljas ei olnud, küllap kohalikud maksavad veidi vähem. Etteulatuvalt võib öelda, et siiski üks odavamatest söömistest selle reisi jooksul.

Edasi suundume kohe kohustulike vaatamisvääruste: Sinise Mošee ja Hagia Sofia poole. Sinine Mošee on parasjagu palvuse ajaks suletud. Uni hakkab ka meil vaikselt peale tulema ja maandume kohvikus Sinise Mošee ja Hagia Sofia vahel. Võtame Türgi kohvi ja kohalikku maiust – pahlava. Selline magus siirupine kook on, mida on päris palju. Ent sobib türgi kohvi juurde hästi.

Hele ja Mambur otsustavad hotelli magama minna ent meie Heitiga oleme vaprad ja võtame ette Hagia Sofia. Pilet maksab 10 liiri. Hiiglasuur hoone, mis algselt oli kristlik kirik, kuid siis ehitati mošeeks ümber. Hoones on mitmel pool näha, kuidas piibliteemalised mosaiikpildid on üle krohvitud ja nüüd kohati uuesti krohvi alt välja puhastatud. Remont käib ja hoone keskel kõrguvad hiilgasuured tellingud. Vaatame ringi ja pildistame.

Vahepeal on vihm üle läinud ja päike teeb ilma päris soojaks. Suundume Egiptuse- ehk Vürtsituru poole. Mulle sellised kohad meeldivad :). Suured vinnutatud liha kangid ripuvad lettide kohal ning meie soovi peale viilutatakse meile paras ports. Soovi korral saab liha ka kohapeal vaakumpakendada ja kaasa osta. Otsustame seda viimasel päeval tehagi, täpselt nii nagu Toomas ja Maile varem soovitasid. Veel lisaks oliive ja tükk juustu – hiiglasuurest tükist, mis on lambanaha sisse keeratud. Uudistame veel maiustustekuhilaid ja lahkume siis.

Turult väljas, läheme Bosporuse väina uudistama. Väina ääres keeb elu täie hooga, paadid, mille peal kala praetakse, õõtsuvad kalda ääres. Kala pannakes salatiga koos saia vahele ja kohe sealsamas kalda ääres siis väikeste toolide peal istudes seda süüaksegi. Meil on kõht täis, pealegi, Bosporuse väina vett vaadates kaob viimanegi isu. Jube räpane! Mingilt laevalt kaabitakse võrkudega vees olevat sodi kokku, kuid erilist efekti see ei anna. Fikseerime veel, et samast saab ka osta laevareise Bosporuse väinal ning suundume hotelli poole.

Mambur ja Hele on just ärganud ning helistavad. Meie kiirendame sammu. Tee pealt leiame poe, kust saame osta õlut ja ka kohalikku valget veini, mis sobivalt külmas on (huvitav miks näiteks Eestis ei ole seda praktikat, et ka odavama valge veini pudeleid külmletis hoitakse ...). Hotellis laseme siis jookidel ja turult ostetud suupistetel hea maitsta ja läheme hotellist välja, mäest alla ja Marmara mere äärde promeneerima.

Tõepoolest – selgub, et mitte kaugel meie hotellist on Marmara meri ja seal on midagi rannapromenaadi sarnast. Jalutame ja vaatame kohalike õhtumelu ning kõnnime läbi ka kalaturu moodi kohast. Otsustame, et siin saaks täitsa ka hommikul ühe jooksutiiru teha ning ehk ujumagi minna. Noh, randa siin just ei ole kuid mõni üksik kohalik ujub ka :).

Joogid teevad lõbusaks ning peagi leiame ennast kohalikus kõrtsis vesipiipu proovimas. Hele ja Heiti on nii aktsioonis, et lähevad rahvamuusika saatel tantsimagi. Keegi teine ei tantsi muidugi :). Aga meil on lõbus :).

+19 fotot