[heiti] Pärast kaheteistkümne tunnilist magamist ärkame uute inimestena – jalalihased küll valusad, aga selle eest täiesti puhanutena.

Sööme rahulikult hommikusöögi ja läheme siis snorgeldama ... ikka oma kodu juurde, siin pidavat olema ju saare parim snorgeldamiskoht. Võtame kaasa ka fotoaparaadi ja teeme hulga veealuseid pilte.

Umbes 40-minutilise snorgeldamise järel pakime sukeldumisasjad ja jalutame Blue Marlin sukeldumiskeskusesse. Siin selgub, et kell 11:30 pole mitte ühtegi sukelduda soovijat ... aga tuleb välja, et sellest pole midagi, meile leitakse instruktor nimega Harry (või pagan-seda-teab, mis ta nimi on), kes osutub väga lõbusaks selliks.

Harry üritab meid (ilmselt Maaret) hirmutada juttudega ründavatest haidest, kes ei ole väga ohtlikud, sest söövad ära ainult ühe jala :). Ja kui laevale minnes selgub, et seda on meie kahe, äraoldud päeva jooksul ümber ehitatud, siis ütleb Harry – „it´s because very big shark attacked”.

[maare] Seekord ma ei lase ennast nendest juttudest heidutada – eelmise korra hirm on pühitud (parim viis hirmudest vabaneda on need ületada – mõtlen sellel reisil nii mõnigi kord) ning paat võtab suuna sunset reef nimelisele kohale. Varustus valmis, regu ette ja hops! Olemegi merel ning laskume aeglaselt alla. Sunset reef on imeilus! Millised värvid! Korallid on siin võimsad, värvilised ja erikujulised. Kaks haid – üks märkimisväärselt suur, mullikala, triggerfish, kalmaarid, suursilm-kala ja muid kalu ... hulganisti. Kõike seda imetledes unustan hetkeks üldse, et olen vee all, lisaks liigutama ju üldse ei pea – hoovus kannab sind ise edasi. Kui Heitil hakkab õhk lõppema, on isegi kahju üles minna – nii palju võiks veel seal ringi uudistada. Kõige sügavam koht seekord oli miski 20 meetrit, enamuse ajast aga kuskil 15 peal. Aeg 40 minutit – minul jäi veel õhku järgigi – Harry lubab järgmisel korral Heiti ballooni 20 ühiku võrra rohkem õhku panna, et saaksime kauem olla. Seda peabki omade sukeldumisgurude käest uurima, et kas sporditegemiseks spetsiaalselt treenitud kõrge hapnikutarbimise võime võib põhjustada selle, et Heiti oma ballooni kiiremini tühjaks hingab.

Küll on kahju, et just seekord jätsime fotoaparaadi sukeldumisele kaasa võtmata, sealt oleks saanud tõesti imeilusaid pilte. Päike ülevalt valgustas ja nähtavus oli suurepärane – parem kui eelmisel korral igal juhul.

Üles tulles jagame oma vaimustust Harryga ning otsustame, et algselt plaanitud Bandugi šopingureisi (nimelt on Bandung just see linn kus mitmete tuntud rõivabrändide outletid odavalt kaupa müüvad – Indoneesia on ju maa kus enamus rõivatööstureid oma tootmist hoiavad) vahetame veel ühe päeva sukeldumise vastu Gili Trawanganil. Harry aga on tõesti lahe ja räägib, et on abielus inglise tüdrukuga ning neil on neljakuune laps ... et juhtumisi on Harry sünnipäev, saame ka meie kutse õhtusele peole.

Peale sukeldumist kammimegi veidi kohalikke turismibüroosid, eesmärgiga saada 14. veebruari hommikul lend Jakartasse, et saaksime saarel võimalikult kaua olla. Paraku see siiski ei õnnestu, kuna reisi saame küll sel päeval aga see läheb kell 6 hommikul Mataramist – nii, et peame eelmisel õhtul Matarami kohale sõitma. Sukeldumisplaane see siiski ei sega – saame hommikul enne Matarami sõitu korra vee all käia.

Et vesi on tõesti selge, otsustame, et pole veel küllalt veemaailma imetlenud ja enne sünnipäevapidu snorgeldame oma kodu lähedal veel pea tunnikese – laseme taaskord hoovusel end kanda ja avastame, et ongi parim viis kodu juurest alustada ning lasta hoovusel end viia kuni korallid lõpuks igavaks muutuvad – pärast mööda randa tagasi. Heiti püüab päeva tasa teha ja klõpsib hoolega pilte.

Harry sünnipäev on toimub Manta Cafes – veel ühe saarel oleva sukeldumisklubi kohvikus. Enne pidu käime veel oma Blue Marlinist läbi ja paneme endid hommikul 9-ks paadile kirja – seekord plaanitakse minna Hallik reefile.

Kingituseks oleme kaasa haaranud „Welcome to Estonia” kirjaga kaelapaela ning see tekitab seltskonnas üldist elevust. Nagu ka meie jutud kahekümnest külmakraadist ja sellest, et talvel saab meil autoga mere peal sõita. Mainimata jäi veel see, et meil jää all sukeldumas käiakse – aga seda vist ei oleks keegi enam mõistetavaks pidanud :).

Pidu kaua ei kesta – lobiseme Harry sõpradega, sööme ning joome veidi ja hakataksegi lahkuma. Nii nagu siinmaal kombeks ongi – võimalus on veel minna Blue Marlini peole aga valime siiski une, sest tahaks hommikul vara sukeldudes värske olla.

Ahjaa, väikese vahejuhtumina õnnestus mul taldrik koos riisi ja suurepärase apelsinikastmes kalaga laua alla keerata – suuremast piinlikkusest päästsid aga kohalikud kassid, kes suurema osa mahaläinust koheselt „ära koristasid” – siin on väga populaarne istuda sellistel bambusekatustega lavatsitel, mis on maast veidi kõrgemal ja kust peal siis on madal lauake, söögi / joogi tarbeks, sinna ma oma riisitaldriku siis kukutasingi.

+4 fotot