[heiti] Buss osutus jällegi suhteliselt uueks ja vägagi korralikuks, ning tõepoolest – ega seal polnudki rohkem, kui viimased kaks vaba kohta. Juba esimetest kilomeetritest oli näha, et nüüd oleme hoopis teise kohta jõudnud ... suured riisipõllud, majad keset riisipõlde vaiadel. Ainus viga meie kohtadel oli see, et kuna saime viimased kohad, siis ei saanud me istme seljatuge alla lasta – teised said selle peaaegu horisontaalasendisse lasta, ning lisaks oli ka spetsiaalne jalatugi, mis üles tõusis. Vahelduva eduga siiski magasime veidi.

[maare] Ja kella kuue paiku hommikul hakkasime sihtkohale lähenema. Hästi tore komme on siin see, et hoolimata sellest, et teed on kitsad ja buss suur, võtab buss vaevaks viia inimene just sinna kohta, kus ta maha minna soovib – meie mõistes teinekord isegi naeruväärselt täpselt – peatused vaat et 200 meetri tagant, et uus reisija välja lasta.

Enne Rantepao linna jäi buss seisma ja üks kena neiu tuli bussi, tutvustas end ja olimegi kohal. Rantepao Lodge osutus suurepäraseks kohaks linnast veidi väljas – keset riisipõlde ja mägesid ning toal polnud samuti viga. Kuked kiresid ja kuskil polnud kuulda motikate ja autode lärmakat tuututamist – see mis linnas meid tegelikult üsna väsitas.

Ennast hotelli sisse möllinud ja ka järgnevateks päevadeks soodushinnaga (norm hind 200 000 ruupiat, meile 150 000) toa saanud – muuseas, terassiga, vaatega riisipõllule ja mägedele. Kobisime oma tavalist – paaritunnist :) uinakut tegema, enne hommiksööki ja minekut matuste tseremooniale.

Ärgata oli nagu ikka, raske, aga veidi liigutamist ja kerge hommikusöök (mis seekord koosnes mahlast, kohvist ja saiadest moosiga), saime kokku oma giidiga – nimega Joseph kes osutus väga toredaks ja sõbralikuks tegelaseks. Eks omajagu mängis siin rolli ka asjaolu, et oleme siin nn off-seasonil kus tööd vähe ja seda tehakse siis sellevõrra hoolikamalt. Igal juhul istusime veidi peale lühikest tutvust kohalikku bemosse ja sõit matusepaika võis alata.

Torajad on kuulsad oma matustetseremooniate poolest. Kui inimene sureb, siis korraldatakse vaid väike pidu omastele (ja ka mõnele külalisele) ja alles mõnda aega hiljem ka suurem tseremoonia – sõltuvalt sellest, millal pererahvas raha tseremoonia jaoks kokku saab. See võib toimuda ka mitme kuu kuni paari aasta pärast ja nii kaua hoitakse surnukeha kodus, süstides talle formaliini, et too pahaks ei läheks. Tseremoonia on suursugune – selleks tulevad kokku omad ja võõrad ning näiteks turistid oma fotoaparaatidega on täiesti lubatud. kokku ligi tuhande inimese ringis võtab tseremooniast osa. Pidustused kestavad mitu päeva ja selle aja jooksul tapetakse mitu pühvlit ja veel rohkem sigu, kelle liha, elundid, sabad ja sarved jagatakse vastavalt tseremooniale tulnud isikute tähtsusele. Ka istekohad on vastavalt tähtsusele jaotatud. Loomade ohverdamine on aga tseremoonial olulise tähtsusega – kui seda ei tehta, ei pääse surnu hing paradiisi (olgu öeldud, et Torajad on usult kristlased ja siinne kirik tolereerib matusetseremooniat pea täielikult, kui välja arvata, et loomi ei tohi enam inimeste silme all tappa nii palju).

Tavaks on ka, et külalisi esitletakse perekonnale ja pere saab siis külalistelt ka annetusi. Meie tuuri tarbeks makstud raha eest ostis giid bloki sigarette, mille siis ka tutvustamise ajal perele üle andsime.

Meie üllatuseks peetakse tõesti külaliste osalemist tseremoonial suureks auks ja saime üleüldise tähelepanu osaliseks. Vähemalt turismihooaja väliselt tundus tõesti, et kõigil oli aega ja tähelepanu meile ja saime rahulikult ringi uudistada ja pildistada. Ning seal oli, mida pildistada! Sõnadega on sealset raske edasi anda, kuid tegime mitmeid pilte, mis selleks ehk abiks.

[heiti] Veel nii palju, et istuma pandi meid perekonnaga ühe katuse alla. Eristatud oli tegelikult nelja kategooriat inimesi: Eriti Tähtsad Isikud, siis sama katuse all, aga kaugemas otsas olid lihtsalt tähtsad isikud. Keskel, otse loomade lahkamisplatsi ees oli pere, lähisugulased ja vist siis ka mõned tähtsamad sõbrad, nende hulgas ka meie :). Kohe küsiti meie eelistust tee või kohvi suhtes, toodi tee-kohv, suupisteid, sigarette ... jah, sigarette, mille vastuvõtmisest ei lubanud Joseph keelduda. Sigaretid olid tegelikult päris huvitavad, tugeva nelgi lõhnaga ...

[maare] Sajad inimesed istusid, jõid palmiveini bambusest tehtud torudest ja ootasid sööki – tseremoonialt ei tohi kunagi ära minna tühja kõhuga, see on perele suureks häbiks ...

Muljeid on laeni! Samuti ei väsi ma kiitmast meie giidi Josephit, kes täitis oma ülesannet innuga, üldsegi mitte ülejala nagu olime kartnud. Peale tseremoonial käiku külastasime veel vanade Torajate tüüpilist küla, kus vana ehitusstiiliga majad olid vaatamiseks välja pandud – see oli nüüd rohkem vabaõhumuuseumi moodi, kuid saime Josephilt paljugi teada sealsete majade kuju ja kaunistuste tähendusest ning kommetest. Joseph on tõesti tasemel nii giidina kui niisama vestluskaaslasena.

Pärast sõitsime Rantepao keskusesse lõunatama ja panime paika homsed plaanid – soovime ka homme veel Josephiga koos ringi rännata ning siis kaks edasist päeva omal käel. Homme muuseas saame näha ka kohalikku pulma :). Hind koos giidi, auto, autojuhi ja annetustega küll kahe peale kokku 650 000 ruupiat kuid tänane päev näitab, et asi on seda väärt. Lisaks saame pulmalauas koos perega kohalikke hõrgutisi maitsta.

Rantepao söögikohas kohtasime ka hollandlastest paari (võisid olla juba nii 50 aasta kandis), kellega koos muljeid vahetasime ja ehk õhtulgi veel kohtume. Pärast tagasi hotellis selgus meeldiva üllatusena, et hotelli juures on täiesti korralik bassein, kus tegime ka mõnusa supluse – paduvihma hoos :). Nüüd, kus seda juttu kirjutan, istume aga kodu terrassil, imetleme riisipõlde ja proovime kohalikku palmiveini – selline valkjas ja natuke hapu kraam, mis pidi säilima vaid 24 tundi.. Ostmine muidugi väärib eraldi kirjeldamist: kui Heiti läks hotelli retseptsioonist Josephi soovitusel veini küsima (et oleks kindel, et saame värske), pani sealne kutt rattaga kuhugi ajama. Natukese aja pärast ta tuligi – peos kilekott, kus vein sees loksus :). Sealt siis valati see meie jaoks termoskannu ja laseme nüüd hea maitsta.

Ohh ... niiii mõnus on olla ... oleme ülirahul, et meie hotell on linnast väljas veidi maad, kuked kirevad, pardid pladistavad ja temperatuur on selline mõnus, mitte liiga palav :) Just täpselt see, mida linnakärast tüdinenuna igatsesime!

[heiti] Uus teadmine täna on ka, et riisipõldudel elavad kalad, sealhulgas angerjad. Ja veel üks pisiasi ... kui hommikuselt ekskursioonilt tagasi jõudsime, oli hotellituba kaunistatud lilleõitega, meie voodile vedelema jäänud, kasutatud särgid piinliku hoolega kokku volditud ja ritta laotud ... justkui oleksimegi mesinädalatel!

+21 fotot