[heiti] Minu meelest polnud me saanud veel magama jäädagi, kui eileõhtune poiss juba ukse taga kloppis ... pool neli loomulikult, ehkki me olime selle tal karmilt ära keelanud, toonitades et me ärkame ise ja kell 03:45 ja oleme kell neli all, nagu kokku lepitud.

Nagu ikka oli meie kahe ja džiibi kohta veel juht ja juhiabi. Alustasime sõitu kohe sellise laskumisega, et täiesti ime, et džiip ülepeakaela veerema ei hakanud. Jõudes vanasse vulkaani kraatrisse, oli selline, veidi sürrealistlik tunne, nagu viibiks hoopis kuul :). Sõitsime siis alustuseks Gunung Penanjakan otsa [2770 m], kus ootasime ära päikesetõusu. Pimeduse varjus oli sealsamas kümneid ja kümneid rentijaid-müüjaid ... kauplemisobjektid soojadest keepidest kuni lillekimpudeni. Nende lillekimpudega oli mingi selline asi, et kui selle vulkaani otsast kraatrisse heitsid, siis pidi hästi minema :). Päikesetõus oli mõnus turistiüritus – koos meiega veel umbes 40 turisti. Aga vaatepilt oli muidugi võimas. Ja Penanjakanilt alla tulles ei petnud me ka kohalike kaupmeeste lootusi – 20 000 IDR eest suutis Maare leida mingisuguse kohaliku põldmarjaveini – pudelil oli alkoholisisalduseks igatahes 14 – mine võta kinni, äkki oligi, igatahes pärast oli hea seda vaikselt limpsida, jätkus bussi ja õhtuks hotelligi ...

Penanjakanilt edasi Bromo juurde ... saime oma džiibiga sinna napilt enne teisi. Bromo all oli juba umbes paarkümmend müüjat ja teist samapalju hobust saatjatega meid ootamas ... eks nad natuke kurjaks muutusid, kui me nende pakkumistele piisavalt innukalt ei reageerinud ja kindlameelselt, ning jalgsi Bromo vallutamist alustasime. Planeeritud rahulik jalutuskäik Bromole meil muidugi ei õnnestunud ... järgmised turistid tihedalt kannul, laksasime kiirelt üles, et teha oma turistipildid seal uhkes üksilduses. Tegemata jäi küll ring ümber kraatri, kuna Maare arvas, et see pole hea mõte :).

Saksa „tropid”

Bromolt alla jõudnud sõitsime oma hotelli, kus sõime hommikusöögi. Maare vestles pikalt meie ettekandjatega ja sai teada, et shuttle-bus Probolinggosse maksab 100 000 IDR / buss, samas kohalike buss väljub kell 08:00 ja sellega saame 15 000 inimene, mis aga väljub täpselt siis kui parasjagu rahvast peal. Nagu ikka :) otsustasime, et meil aega on ja valisime kohalike bussi. Kell pool üheksa pidi see meid peale korjama.

Veerandtunnise hilinemisega pakiti meie kotid bussi katusele ja sõit läks lahti ... 150 meetrit edasi järgmisse hotelli. Olime pool tundi seal oodanud ja päikese käes peesitanud, ilmusid kuskilt välja saksa poiss ja tüdruk, keda buss oligi oodanud. Sakslased teatasid muidugi, et neil hommikusöök söömata ja üleüldse võivad nad minna ka järgmise bussiga. Lõppes lugu sellega, et ootasime veel pool tundi, kuni sakslased söönud olid. Selleks ajaks oli jälle kadunud bussijuht. Sakslased, vesteldes kohalikega, said teada, et buss ei käigi siin just väga tihti ja ilmutasid esimesi ärevuse märke. Lõpuks olid kõik – st sakslased ja meie bussis (kusjuures sakslased istusid ülbelt pingile, kus oli Maare särk ja minu, mitte just väga viisaka, märkuse peale kohmasid vaid, et sorry, me ei teadnud), ning sõit võis jätkuda ... seekord 100 meetrit, kuni kohalike memmedeni. Bussijuht suutis ilmselt keelitada memmed endaga kaasa, sest memmed hakkasid hoolega asju pakkima. Umbes 20 minutit hiljem jätkasime sõitu ... 20 meetrit. Asja selguse huvides ... seisupauside vahelisel ajal „kihutas” buss kiirusega, umbes 10 km tunnis.

Vahepeal prooviti meid kohalike bussist shuttle bussi meelitada, et 15 000 IDR asemel 25 000 IDR / inimene (nelja peale siis 100 000) ja saame tunniga kohale, aga sakslased polnud nõus. Seisupausi ajal pidas Maare vajalikuks küsida sakslastelt, et millal neil lennuk läheb ... selgus, et kella kuue ajal õhtul Surabayast. Kui Maare neile siis seletas, et kiirbuss Probolinggost sõidab Surabajasse kaks tundi ja väljub ainult kell 11:30 ja 12:00, siis oli sakslaste senine rahu kadunud. Sakslased üritasid vestelda juhiga ja selgitada, et neil on kiire ... tropid ... selle peale tehti veel ma-ei-tea-mitu peatust ja buss liikus veel aeglasemalt. Lõpuks „halastas” üks kohalik sakslastele ja küsis, et kas ainult nemad kahekesi tahavad Surabayasse kiiresti saada. Sakslased näitasid meie peale näpuga ja selgitasid, et ei, kõik neli. Kohalikud pidasid veidi aru ja tegid ettepaneku, et kiirustasu igalt 5 000 IDR ja buss jõuab tunniga kohale, no stops. Me ei hakanud sakslastega viha kiskuma ja nõustusime samuti kohalike ettepanekuga. „Stopse” muidugi tehti, aga buss liikus selle eest lausa lennates ja kohalike tuju oli seitsmendas taevas :).

Bussijaamas ostsime endile kiibussi piletid ja selgus, et meil on veel lausa 20 minutit varuaega :). Sakslased, kuulnud, et kiirbuss maksab 35 000 IDR, ütlesid, et neil on kahepeale ainult 56 000 IDR, ning istusid aeglasesse bussi, mis pidavat sõitma umbes neli tundi ... :).

Bussis pidime alustuseks ütlema vähemalt sada korda „ei” igasugu müüjatele, moosekantidele ja muidu kerjustele, üks moosekant vaatas meid küll sellise pilguga, et ... Lisaks hoiatas meid agent, kellelt piletid ostsime, varaste ja Surabaya minimaffia eest.

Surabayasse jõudes ümbritses meid kohe mustmiljon taksojuhti ja turismifirmade esindajat, kelle püsiklientideks me kohe saime :). Takso pakkumised algasid 150 000 ruupiast kuni 50 000 ruupiani „meter” ... lõpuks jõudsime Indoneesia kõige kallima firmani - Bluebird, kes taksomeetri järgi sõites meilt lõpuks 40 000 ruupiat sai, seda koos jootrahaga. Taksoga sõitsime hotelli Olympic, milles LP järgi pidi küsimise peale leiduma väga ilusaid tubasid ... ilmselt me ei osanud küsida ... minul oli metsik uni ja täielik apaatia, ning olin nõus igasuguse toaga, aga Maare arvas, et otsime edasi.

Pärast mõningast seiklemist leidsime endile uue hotellitoa, hinnaga 150 000 ruupiat, hotellis Tanjung. Kuna väsimus on meid maha murdmas, siis sõime lähedalasuvas Hiina restoranis õhtust ja praeguseks hetkeks, kui mina panen kirja viimaseid ridu tänase päeva muljetest, on väsimus Maare juba maha murdnud.

+9 fotot