[maare] Varajane hommik, veidi enne kuut oleme kohaliku jope abil juba lennujaamas, tellinud kohvi ja jube kuiva võileiva ning asusime viimaseid kunasid kulutama – veini peale loomulikult :).

Prahas maandusime enne kella üheksat hommikul ja meid tervitas 15 kraadine ilm. Eelnevalt olime muidugi unustanud oma soojemad riided seljakotti ja selle juba pagasina teele saatnud – nii tundus üsnagi jahe! Aga kuna aega oli meil piisavalt ja mina polnud Prahas käinud, sõitsime bussi ja metrooga kesklinna, et vaadata ära kohalikud vaatamisväärsused, juua head odavat Tšehhi õlut, šopata selga soojemad riided ja süüa Tšehhi kohalikke toite.

[heiti] Söögikoha leidmine õnnestus meil üle ootuste hästi, sest olles juba söönud hommikust mingisuguses hirmkalli õllega (37 Kč) turistidele mõeldud restoranis ja skännides vanalinna olin mina juba igatahes peaaegu kaotanud lootuse leida mõni mõnus, ehe „Tšehhi õllekas“. Aga oh imet – sattudes mingisse kõrvaltänavasse leidsime sealt just sellise, nagu olin oma sisimas lootnud – lihtne, puust laudade-pinkidega, mille kohta tüdrukud algul nina kirtsutades ütlesid: „kas täna sööme sööklas?“ ... nad ei olnud selleks hetkeks veel tundnud „õige Tšehhi õlleka“ feelingut.

Meile toodi õlled ja menüüd. Kõrvallauas istuv kohalik Tšehh sõi mingit guljaši moodi asja kneedlikutega. Küsisime ettekandjalt samuti kneedlikuid, mille peale ettekandja vastas, et sellist lisandit menüüs ei ole. Kui meie siis kõrvallaua poole osutasime, siis ettekandja ohkas ja tõi meile uue menüü – puhtalt maakeelse, kus aga lisandina kirjas ka kneedlikud ja praadide hinnad pea poole võrra odavamad. Tellisime siis puhtas Tšehhi keeles :) ja lõppkokkuvõttes jäime kõik vist väga rahule, isegi arve esitati nii, nagu õiges õllekas ...

[maare] Veel veidi šoppamist ja aeg möödus kiiresti – peagi olime lennujaamas ja läbi vahepeal vihmaseks muutunud ilma jälle kodu poole teel. Ees ootamas juba nii mõnigi reisiplaan.