[heiti] Nagu maare juba ütles, kadus poole öö pealt elekter. Aga asi ei olnudki nii hull, nagu oleks kartnud – tegime lahti oma WC-vannituba-minibaar ukse ja samuti aknaluugid – ilma tekita kannatas täiesti magada – ei olnud ka seda häirivat konditsioneeri undamist.

Kuna ka hommikul elektrit pole, siis kaardiga posada eest maksta loomulikult ei saa. Kraabime kokku oma viimased dollarid ja maksame ära viimase öö ööbimise. Järgi jääb nii umbes 210 000 BV, ehk kui saame siit takso 180 000 BV eest, nagu arvestame, siis jääb isegi veidi üle lennujaamas söömiseks.

Peale hommikusööki siis kotid selga ja taksot jahtima. Meie üllatuseks polegi siin täna taksode järjekorda. Mõninga ootamise peale siiski tuleb tänavat mööda üks takso. Taksojuht lennujaama pole nõus sõitma, vaid ainult Maracaysse, aga kuna täna tundub taksosid vähe olevat, siis nõustume. Maracays üritab taksojuht meile mingi oma sõbra teenust pähe määrida – 200 000 BV eest lennujaama – keeldume sellest kategooriliselt. Maracay bussijaamas kaupleme endale 130 000 BV eest takso (kõige korralikum auto, millega Venezuelas üldse sõita on õnnestunud) ja kell üks olemegi juba Maiquetía lennujaamas.

Lennuk väljub täiesti plaanipäraselt (kell 18:10), mis annab lootust, et homset ööd ei pea me Pariisis veetma.