[heiti] NB! Avastasime just tõsiasja, et peame tühistama kõik oma senised homsed plaanid, kuna meie lennuk ei väljugi homme vaid alles ülehomme. Aga nüüd kõigest järjekorras ...

... Pärast eilset head õhtusööki restoranis, läksime randa hängima ja kohtasime seal kõiksugu tuttavaid, kaasa arvatud meie homne kapten. Kapten oli jututujus ja küsis, milliseid narkootikume me homme paadiretkeks soovime: marihuaana, kanep või muud. Öö jooksul jahutas see meie innustust paadiretkest niivõrd, et hommikul otsustasime sellest loobuda ja kuna maarel polnud nohu üle läinud, siis otsustasime paadiretkele mitte minna ja magada selle asemel. Veidi enne lõunat saime siiski üles ja hommikusöögile läksime mingisse lahedasse Bob Marley fännide kohvikusse.

Peale hommikusööki üritame uuesti avastada Playa El Diario-t. Seekord jätkame kindlameelselt teekonda mööda mägesid ja sellest kohast, kus üleeile tagasi pöörasime jäi tegelikult rannani umbes viis minutit jalutuskäiku.

Rand pole esmapilgul midagi erilist, aga seal on lausa rahvast – kaks tüdrukut, kes veidi peale meie saabumist riidesse panevad ja ära lähevad. Nüüd naudime täielikku privaatranda ...

... nii umbes 10 minutit, kuni üks snorgeldaja veest välja astub. Snorgeldaja on (õnneks) häbelik ja läheb meist võimalikult kaugele. Kui enam lesida ja ujuda ei viitsi, kõnnime randa mööda 50 meetrit edasi, vaatame krabisid ja avastame nina tagant veel ühe „playa“, veidi suurema.

Rannast tagasi, ostame mõned empanadad ja pudeli quarapitat (loomulikult coco) ja läheme rannapromenaadile sööma. Proovime ära ka kaks uut veini ja kohtame oma pikka Venezuela sõpra, kes ütleb, et enne kui me pole käinud Playa Chuaol, ei saa me siit lahkuda. Meil on muidugi väga kahju, kuna sinna me ju enam ei jõua.

Käime oma kodurannas (Playa Grande loomulikult) laineid mööda liugu laskmas ja sööme siis ühe tädi juures õhtuks praetud kala tostonedega. Saame teada, et see saladuslik tostone pole muud, kui õlis friteeritud banaan. Ostame suveniiriks paar rummi ja uurime lennujaama pääsemise võimalusi: takso Maracaysse maksab 50 000 BV ja Caracase lennujaama 180 000 BV. Otsustame sõita taksoga Maracaysse ja sealt bussiga Caracasesse. Hängime veel veidi rannas ja läheme siis posadasse.

Enne magama minekut palub maare, nagu muuseas, et ma vaataksin üle meie tagasilennu piletid – ja mis me avastame – homme me ei lendagi veel koju, terve päev puhkust tuleb lisaks! Järelikult ootab meid homme Playa Chuao.

+2 fotot