[heiti] Täna siis puhkus – magame mõnuga ja teeme pool kümme hommikusöögi. Tänase hommikusöögi nimi on criollo. Pärast hommikusööki läheme randa. Rannas hõivame ühe päikesevarju koos kahe tooliga ja „köhime” selle eest 10 000 kohalikku ühikut. Vaatame, kuidas ahvid lainetes õõtsuvad. Teeme seda ise kah umbes kahe tunni jooksul nii oma kolm-neli korda. Meri on ikka väga soolane, aga mõnus – laseme mööda laineid liugu ja vaatame kuidas noored kõrval hängivad. Õlu ja muud värskendavad joogid tuuakse kätte ja on sama hinnaga, kui poes.

Vaatame, kuidas roosade ujumispükstega ahv mööda randa edasi-tagasi jookseb. Tema kolmanda tiiru ajal soovitab maare mul minna kah end rahvale näitama, mina loobun sellest.

Aga kaks tundi rannas on tõesti piir – võtame asjad ja tuleme siit tulema. Avastame kohaliku vaateplatvormi, kust tegelikult ei avanegi nii suurepärane vaade, kui lootsime, aga mõnus istuda on siin ikkagi.

Lõunasöögi teeme ühe eilse kohaliku sakslase soovitatud tasca restoranis. Lõunast jääb meelde see, et 2/3 menüüs olnud toitudest ei olnud võimalik tellida ja maarele toodi caipirinha koos sipelgatega, millest me osa ära jõime (loomulikult caipirinhast ja mitte sipelgatest) ning siis tagasi andsime ja uue asemele nõudsime.

Pärast lõunat õpin selgeks uue sõna hispaania keeles (huvitav, et nii oluline sõna tuli alles nüüd selgeks õppida) – hielo – jää ning püüan seda kohalikus alkoholipoes küsida, hääldades seda sõna viiel erineval moel. Poemüüja ei saa aru muhvigi. Kui LPst talle sõna kirjapilti näitan, siis ta nägu selgineb ja jää saame igatahes tasuta. Nüüd teeme kodus mõned Cuba Libred jääga ...

... segame kokteili kaasa ja läheme LP järgi avastama järgmist randa – Playa El Diario. Teekonna algus klapib hästi LPs kirjeldatuga. Aga mingil hetkel tuleb LP järgi keerata ära jalgrajale: „it climbs a bit“ – meie mõlemad igatahes leemendame higist ja maare tituleerib selle „puhkus Heitiga vol. 4”. Lõpuks jõuame kurule ja sealt tükk maad allpool näeme korraks ka randa – kaljude vahel imepisike lapike liiva – ja ei mingeid palme. Otsustame, et see küll nimetatud rand olla ei saa, ilmselt keerasime liiga vara teelt ära ja läheme tagasi. Teeme uue plaani – läheme teed mööda edasi, kuni järgmise rajani, aga seda ei tule, enne jõuame LPs mainitud mäe tippu, kust pidavat avanema imeilus vaade. Vaatel pole tõepoolest väga viga ja näeme, et olime enne siiski vist õigel teel – see lapike liiva vist oligi LPs mainitud rand.

Tagasiteel satub meile ette ilusate kollaste viljadega puu – kui mina arutan, et „huvitav, mis puu see küll olla võiks?”, vastab maare mõtlemata, „tavaline mangopuu” :).

Läheme läbi kohalikust linnaosast ja siis turismiinfosse. Kohalik turismiinfo tädi meile uut infot eriti ei jaga. Küsimuse peale „kus saab raha vahetada?” ütleb ta „tegelikult on see keelatud, aga kui te viis minutit mu kontorit valvate, siis ma toon raha”. Mida me selle peale muidugi teeme. Tädi istub ratta selga ja ongi varsti rahaga tagasi.

Pärast käiku turismiinfos läheme (võiks öelda, et juba traditsioonilisele) ööujumisele ja siis teeme tiiru kohalikes restoranides ja baarides.

[maare] PS. Pean mainima et Heiti oskus hispaania kelle omandamisel on märkimisväärne! Täna õppis ta selgeks, kuidas on „jää” hispaania keeles ning suutis lisaks kohalikust poest osta juustu, just täpselt seda mida me tahtsime ja niipalju kui soovisime.

+6 fotot