[maare] Õhtul kolasime veidi Meridas ringi ja nagu kogemata sattusime just sinna tänavale, kuhu Stefan rangelt minna ei soovitanud. Midagi hullu tegelikult ei olnud, ainult üks joodik lärmas ja üks väga lühikese seelikuga tüdruk oli ka tänaval. Tagasi posadasse jõudes reserveerisime hommikusöögi kell 7:30 ja läksime magama.

[heiti] Hommikul ärkasime kell seitse, et varakult teleféricoga üles, Pico Espejo otsa sõita. Kell 8:30 oleme teleférico (maailma kõige pikem muuseas) juures, ostsime piletid ja natukene peale üheksat alustame sõitu. Ei saa mainimata jätta, et maare, nagu tal juba kombeks, ostab endale soojalt maalt villased kindad. Märkuseks: Kas teate, kust on pärit mäetipu nimi, Pico Espejo (Peegli mäetipp)? Nimelt leidub seal teatud sorti kive, mida kutsutakse Mica Moscovita ja mis on väga heledad ja kui päike paistab neile, siis nad peegelduvad nagu peegel.

[maare] Noh, kinnaste ostmine oli põhjustatud muidugi sellest, et teleférico järjekorras seisid kõik, kaenlas sulejoped, peas mütsid, sallid ja muud külmaks ilmaks varutud soojad riided. Mõnel olid isegi sellised maskid peas, nagu meie suusamäel kanname. Pärast, kui selgus, et meie jaoks üleval üldse külm ei olnud, lasi Heiti endast nendega pildistada, olles ise samal ajal lühikeste varrukatega pluusi väel.

Aga teleférico oli muidugi võimas, nelja vahejaamaga põrutasime tunni ajaga 4 765 meetri kõrgusele. Viimases jaamas maha tulles hakkas maailm rõhuvahetusest korralikult keerlema ja joosta üle 30 meetri või ronida oli täielik katsumus, süda hüppas kohe kurku. Euroopas poleks sellist reisi küll lubatud, rõhuvahe oli ikka päris karm. Viimases jaamas siiski suurt teha ei olnud, seega sõitsime ühe peatuse allapoole, sest seal läksid kenad matkarajad alla laguuni poole ja üle mäekuru. Alguses arvasime, et ajaga, mis viimase teleférico väljumiseni jäänud, saame ronida nii mäekuruni kui laguuni äärde aga võta näpust napilt saime ühe retke ära teha. Sest pealt nelja kilomeetri kõrgusel ronida on ikka uskumatult raske ning vähemalt iga viie minuti tagant pidime (mina pidin) istuma ja hingeldama. Aga vaade sealt ülevalt on muidugi hingemattev, tänud posada peremees Stefanile, kes soovitas hommikul võimalikult vara minna, sest vahetult enne allatulekut mattus kõik pilvedesse. Mina sain oma kõrge vererõhuga sellest kohutava peavalu, nii, et olin peale sööki (muuseas peaaegu parimat siin, LP poolt soovitatud posada restoranis) sunnitud pikali minema.

Peale pooltteist tundi olin aga jälle rivis ja kõndisime Guinessi rekordite raamatusse saanud jäätisekohvikusse, mis sinna on saanud oma jäätisesortide rohkuse poolest. Kohvik osutus maaliini bussijaama sarnaseks aga jäätisesorte oli muidugi muljetavaldavalt palju – chilli con carne ja pasta carbonara maitselisest kuni coconi.

Pärast kadus paari kvartali raadiuses linnast elekter ja kui jõudsime Las Mamase nimelisse kõrtsi kodu lähedal, istusid kõik küünlavalgel. Selles kõrtsis pidi olema meie posadas elava Kanada tüdruku, Erica, kontsert. Siuke väike, ümar ja aktiivne nagu üks meie tuttav bakter. Lõpuks tuli elekter ja meie tellitud mojito (mida pidin ise paremaks tegema, Kuuba kogemustele toetudes) ning õlu. Tüdruk aga laulab päris hästi.

PS. märksõnaks hommikune ehmatus hambaga.

PPS. Heiti on ikka maailma parim, kannatab ära kõik minu hädad ja hoolitseb mu eest nii väga hästi :).

+8 fotot