[maare] Kui kõik ausalt ara rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et ühel ilusal sügispäeval 2005 sain ma e-maili, kus Eesti Harrastusteatrite liit kutsus endaga kaasa reisihuvilisi Venetsueelasse harrastusteatrite festivalile. Kuna ma ammugi reisimõtteid mõlgutasin, hakkas see idee kangesti meeldima. Samal õhtul mainisin seda ääri-veeri Heitile, kes läks ka kohe õhinasse. Tehtud, mõeldud, telefon abiks ja nii olimegi tunni aja parast juba külas sõber Toomasel, kes Venetsueelas käinud. Veel mõned päevad ja sai selgeks, et harrastusteatriga koos me ikka ei sõida, sest esiteks tundus kümme päeva veidi vähe ja teiseks tahtsime mööda maad ringi rännata, sellel reisimisel olid pea kõik ööbimised aga pealinna, Caracasesse kavandatud.

Edasi läks kõik nagu muuseas, igal juhul olime novembri lõpuks endale muretsenud lennupiletid Pariis – Caracas – Pariis ja puhkusepäevad kirja pannud. Keset sügavat sügist või õigemini talve algust, shoppasime endale veel hunniku suveriideid ja Heiti ostis veel muidugi maailmatuma uhke seljakoti (mille kohta Go Discover kirjutas, et ülipeen aga kirkahoidmise aasad veidi ebamugavas kohas). Merimetsa haiglas torgiti Heiti auklikuks: ühe korraga kolm süsti ühte ja kaks teise käsivarde, kaasa retsept malaariatablettide jaoks ja olimegi valmis. Muuseas, vastupidiselt levinud kuuldusele, ei põhjusta malaariatabletid mingeid nägemusi ega hallutsinatsioone (ärge tulge rääkima, et teil küll oli), selle kohta oli õpetlik lugu raamatus „Eesti lipp ümber palli”, soovitan reisihuvilistel kindlasti lugeda.

Kuigi detsembri alguse päevad tundusid maalimatuma pikad, oli äkitsi õige aeg käes ja asjad pakitud. Ja kuna me pole kadedad inimesed, püüdsime jõudumööda oma muljeid kirja panna, et sedaviisi oma kogemusi ja muljeid jagada. Aga kõigest lähemalt siis edaspidi.

[heiti] Selguse huvides tuleb vist ära mainida veel paar asja. Alljärgnevas jutus on korduvalt kasutatud tähepaari „LP”. See tähendab raamatut „Lonely Planet”, mis osutus meile selle reisi käigus igapäevaseks ja hindamatuks abimeheks.

Lisaks mainime vahetevahel „ahve” – üldjuhul mõtleme nende all kohalikke elanikke, kelle nahavärv oli valgest mustani, aga enamusel kordadel tumepruun. Ja „ahvid” pole siin mõeldud üldsegi mitte halvustavas tähenduses, sest tegelikkuses on Venezuela elanikud enamuses väga sõbralikud, uudishimulikud ja elavad, nagu ühed õiged ahvid kunagi.